Chil Rajchman "Treblinkan viimeinen juutalainen"

Treblinka - üks neist ebainimlikest laagritest Natsi-Saksamaa poolt okupeeritud Poolas, mille peamiseks ja sageli ainsaks eesmärgiks oli elude hävitamine. See 1942. aasta juulist 1943. aasta oktoobrini tegutsenud laager koosnes tegelikult kahest osast: I oli mõeldud sunnitööks, II surmamiseks. Võrreldes näiteks Auschwitziga on Treblinka II aga oluliselt vähem tuntud ja seda väga lihtsalt põhjusel - ellujääjaid peaaegu et pole. Enamik saabunud vangidest ei näinud järgmist hommikutki, sest teekond viis otse gaasikambrisse. Treblinkas kaotas elu vähemalt 800 000 inimest, kellest suurima osa moodustasid juudid.

"Treblinkan viimeisen juutalaisen" autor Chil Rajchman on üks vähestest, kes sealt tagasi tulid. 2. augustil 1943 toimus Treblinka II-s ülestõus, mille käigus suutis laagrist välja murda umbes 200 juuti. Teadaolevalt pääsesid vaid pooled põgenikest eluga. Rajchman kuulus nende sekka.
Kahjuks pole Rajchmani mälestusi minu teada eesti keelde tõlgitud, ehkki see on lugu, mis seda kindlasti väärt oleks. "Treblinkan viimeinen juutalainen" on kõige paremas mõttes kohutav raamat. Selline, mis ajab une p ä r i s e l t ära ja ei lase ennast unustada. Õudusjutt, mida ei tohiks pooleli jätta, sest see pole väljamõeldis.

Ainus imepisike võimalus Treblinka II-s oma eluiga (kas või) lühiajaliselt pikendada oli vangide gaasikambrisse saatmiseks ettevalmistamise ning laipade hävitamisega tegelevatesse eriüksustesse sattumine. Rajchman astus õigel hetkel ette, väites ennast olevat juuksur. See andis aega juurde.
Aega, mil tuli lõigata maha alasti riisutud naiste juukseid, vahetult enne seda, kui nad kambrisse saadeti. Tuli kuulata nende palveid ja kannatada valvurite vaimse ning füüsilise vägivalla all. Ent elujanu ei lubanud alla anda. Hiljem vahetas Rajchman "ametit" ja esines hambaarstina. Sellises kohas ei küsinud keegi ühtki tõendit, sest polnud ju vahet, kas laipadelt kuldhambaid välja kiskuval inimesel on paberid taskus või ei.

"Treblinkan viimeinen juutalainen" ei ole mõeldud ilukirjanduslikuks teoseks, see on äärmiselt üksikasjalik ja emotsionaalne memuaar, mida pole üritatud kuidagi ilustada või kunstipärasemaks muuta.
Kokkukleepunud laipade hauda tassimine, nende peitmine ja põletamine, kehaavaustest väärisesemete otsimine, moonutatud näod.
Mälestused, mis on täidetud kohutava valu ja vihaga. Ja mida muud saakski sellise põrgu läbi käinud mehelt oodata?

See on raamat, mida on raske soovitada, aga mulle tundub, et üks täiskasvanud inimene võiks Rajchmani loo läbi lugemise kannatamise ikkagi ette võtta. Et inimloomuse kõige süngemad tahud ei ununeks.
Muide, Rajchman ei andnud aastatel 1944-1945 kirjutatud mälestusi oma eluajal välja. Tundes küll kohustust kogetu jäädvustada ja süüdlaste vastu isegi kohtus tunnistada, ei suutnud ta enda tegudest Treblinka ohrvite lähedaste ja järeltulijate ees avalikult rääkida. Esimene trükk ilmus alles 2009. aastal, enam kui kuuskümmend aastat hiljem. Autor ise oli surnud juba aastal 2004.