Puhkuse kokkuvõte: laiskus, jää ja järjekordne kukkumine

Meie mökkiõhtu oli mõnus, nagu ikka. Ent sel korral lisandus harjumuspärastele tujuloojatele üks uus element - jää. See järv, mis Oksalat ümbritseb, püsib jätkuvalt jäisena, ehkki lumi on peaaegu täielikult kadunud ning õues paistab kevadine päike.
K.-i sõnul pole siinkandis sellist talve juba aastakümneid nähtud. Kuna temperatuur vaheldub päevastest plussidest öistesse miinustesse, kostub järvelt sageli jää kõminat. Kui ma seda häält esimest korda kuulsin, jäin ehmunult ringi vaatama, tajumata, mis on selle allikaks. Hiljem hakkas see kõmin mulle meeldima.

Teistelgi päevadel käisime lumevaba ning ootamatult libedat järvejääd lähemalt uurimas. Mingil põhjusel olen lapsest saati jääl kõndimist natuke kartnud. Võin ju hommikul aknast näha, kuidas traktor üle järve sõidab, kuid ennast tunnen jääl viibides ikkagi ebakindlalt.

Rauno ei suuda minu (tema meelest ebaratsionaalsete) hirmudega mitte kuidagi leppida, niisiis ei saanud ta mind lihtsalt tuppa "House of Cards'i" vaatama jätta, vaid vedas mu järvele kaasa.
Soomes armastatakse jäähokit ja lisaks tähtsatele mängudele kaasaelamisele harjutatakse seda ka koolis.
Mäletan oma üllatust, kui mõned ajad tagasi Tartu Lõunakeskuses uisutamas käisime. Kujutasin juba ette, millised kobakäpad me jääl oleme, kuid peagi selgus, et vaid üks meist on täiesti saamatu. Nii palju siis lohutusest, et vähemalt pole ma ainus, kes ennast ebamugavalt tunneb. Abikaassa uisutas, vedades mind kättpidi ringi nagu väikest last.

Järvel oli umbes sama olukord, ehkki sinna läksin ilma uiskudeta. Minu oskused polnud vahepeal paranenud. Rauno mängis vennaga hokit, samal ajal kui mina mõnevõrra kaugemal niisama edasi-tagasi komberdasin, aga ma tundsin, kuidas tema valvas silm mind korrakski üksi ei jäta. Pärast seda, kui ühel suvel Jyväskyläs rattaga sõites haagisauto nina ette maha prantsatasin, on ta täiesti veendunud, et suudan endale igas olukorras haiget teha. Aeg-ajalt heidan talle seda ette, kuid sageli tundub, et tal on õigus.

Läksime eile sauna jaoks kasepuid tooma, kui otsustasin, et viin enne Oksala vanale oinale midagi head. Korjasin toast mõned väsinud ilmega porgandid kilekotti ja hakkasime minema. Loomulikult suutsin poolel teel, porgandikott käes ja karvamüts peas, täiesti ootamatult siruli lennata - parem külg ning sinakaks löödud põlv on veel praegugi valusad.

Möödunud puhkust võib nimetada laisaks. Saan käsi südamel tunnistada, et ma pole viiimaste päevade jooksul mitte midagi asjalikku teinud. Aga vahel on täitsa tore aeg maha võtta, ohtralt kummeliteed juua, meega liialdada ning oma lemmiksarju vahtida. Sinna vahele mahtusid ka seiklused jääl, muuhulgas aida alt leitud roostes soome kelkudega ringi "kihutamine", mökki-romantika, näpuotsatäis kirjutamist ning rohkelt magamist.

Täna sõidame tagasi koju, et nautida viimast stressivaba päeva. Homme peaks ennast jälle tavarežiimile lülitama ja uueks koolinädalaks valmistuma. Tegemist ja muretsemist on tegelikult piisavalt.