Kiire, kiire, kiire

Puhkusest on möödunud ainult paar päeva, aga tunnen juba, et tahaks uuesti jalad seinale visata ja lihtsalt olla. Ühe nädala kõrvale heitmisega kaasneb kahjuks see, et tavaellu tagasi lülitudes on kuhugi kapinurka kogunenud terve koorem ülesandeid, taotlusi ja muud jama, millega tegeleda ei tahaks, vähemalt mitte korraga ja mulle ebaloomulikus tempos (st üsna viimasel hetkel ja kiirustades). Saan ainult ennast süüdistada, aga see teadmine ei kergenda olukorda mitte pisimalgi määral.

Lõpuks, tänase pika-pika päeva lõpuks, said tähtsamad asjad ikkagi kuidagi enam-vähem joonele (ehk märkate mu ebakindlust). Noh, nii et saan natuke hingata ja loota, et homsest tuleb rahulikum. Arginädala lõpuosa suhtes pole mõtet seda illusiooni looma hakatagi, sest mitte ükski meie ettevõtluskursuse tundidest ei lõppe ilma mingi aeganõudva koduse tööta. Ja kui asi puudutab äri, siis see lihtsalt pole üks neist teemadest, mille analüüsimine mul kergelt välja tuleks. See aga ei tähenda, et aines iseenesest huvitav poleks, sugugi mitte.

Praeguse elurütmi tõttu ongi blogi kirjutamiseks varasemast oluliselt vähem aega jäänud. Kahjuks, sest sõrmed kipitavad ja kusagil minu peas tiirleb alati mõni idee, millest järgmisena kirjutada võiks. Ent ühe pikema ja sirgjoonelisema loo kirjapanekuks tuleks päriselt keskenduda - selleks vajalikku energiat pole hetkel kusagilt võtta. Nii säilibki nende õhtutundideni, mil saan teha seda, mida tahan, mitte seda, mida pean, vaid ports hajali mõtteid, mis mulle teadmata suundades uitavad. Lähevad, tulevad, ununevad.

Ukraina. Raske on midagi originaalset öelda. Igas minutis avaldavad kümned eksperdid (ja teisedki) twitteris oma mõtteid, vahendavad tähtsamaid fakte, räägivad toimuvaga kaasnevatest ohtudest, hirmudest, üksikud viskavad naljagi. Päeva jooksul koguneb minu poolt jälgitavatelt postitajatelt ehk paar-kolm sellist säutsu, mis Krimmi olukorda absoluutselt ei puudutaks.
Ent see, kui sügavale inimeste sisse mure Ukraina pärast tegelikult pugenud on, jõudis mulle alles täna toidupoe järjekorras seistes korralikult kohale. Minust kahe-kolme meetri kaugusel oodanud soomlastest papi alustas ühe kõrvalseisjaga vestlust Venemaa-Ukraina teemal. "Ukrainal tuleb nüüd küll ettevaatlik olla (minu otsetõlge)," sõnas ta tagasihoidlikult. Vastus kõlas äärmiselt soomlaslikult: "Joo..." Mõlema silmad jälgisid värskeima Iltalehe esikaant, mis - üllatus-üllatus - oli kaetud Ukraina sündmustega.
Seisin seal ja imestasin. Vaevalt tuttavad soomlased päise päeval ajal piima ning vorsti ostes poliitikast (ja veel välispoliitikast!) rääkimas. Seda juba iga päev ei näe.

Koolis arutlesime eile selle üle, kas Nõukogude Liit on jälle populaarsust kogumas (ka väljaspool Venemaad). Seda mitte otseselt poliitise süsteemi mõttes, pigem kaudselt. I. (noor venelanna, kes on juba mõned aastad Soomes elanud) arvas igatahes, et inimesed igatsevad tagasi aega, kus kõigile jagus tööd, isegi kui see oli ebaefektiivne. Vähemalt ei tulnud kodus istuda, toataimede kasvamist jälgida ning ennast täiesti kasutuna tunda. Nii mõtlemine on ju tegelikult inimlik ning olen sellist juttu ka Eestis korduvalt kuulnud. Ei igatseta kunagisi riigiisasid, kuid mäletatakse, et kõigil oli mingi koht ja ülesanne, ükskõik kui tühine.
Loomulikult on üldiselt teada, et seesuguse olukorra ülalpidamine ei tasuks pikemas perspektiivis mitte kuidagi ära ning NLi puhul oli võtmesõnaks kontroll, mitte sotsiaalhoolekanne, aga kui I. küsis, kas efektiivsusega viimase piirini venitamine, millega kaasneb aina rohkemate töökohtade kadu meie paisuva rahvastikuga maailmas, ikka on alati see parim tee, jäin mõtlema.

Soomes oli just hiljuti sama teema üleval. Lehtedes ilmusid hirmutavad lood sellest, kuidas juba paarikümne aasta jooksul jätavad erisugused masinad suure hulga ameteid minevikku. Neile vastati rahustavate sõnavõttudega, kus kinnitati, et nii on ju alati olnud - maailm areneb, teatud tööd kaovad, teised tekivad asemele. Aga kui see ei juhtu tasakaalustatult? Ma ei tea. Keegi ei tea. Sihiteadlikult ebaefektiivsuse suunas töötamine ei paista igatahes tõsiseltvõetava alternatiivina.
Nõukaaegseid tarbeesemeid olen aga isegi välja otsinud, tolmust puhtaks pühkinud ja riiulile imetlemiseks sättinud. Eriti meeldivad mulle need legendaarsed mummudega maitseainetopsikud.

Siinsetesse toidupoodides on müügile ilmunud eelküpsetatud avokaadod. Hind on küll poole võrra krõbedam, kuid nüüd saab lihtsalt minna ning haarata (tüütu ja aeganõudva katsumiste-võrdluste etapita) ühe just parajalt pehme avokaado, sellega uhkelt koju sammuda ning see esimesel võimalusel nahka pista - elu väikesed rõõmud.

PS. Jah, ma tean, et see postitus on täiesti ebaloogilise ülesehitusega.