Pulmade planeerimisest

Üks minu kursusekaaslane kavatseb juulis abielluda ja üllatavalt põnev on kõiki neid pulmade planeerimisega paratamatult kaasnevaid üles-alla hüppavaid (st ameerika mägedega sarnanevaid) emotsioone pealt vaadata. Ja tema korraldab tõeliselt suuri pulmi - üle saja külalise. Vana puukirik, pidu vanemate maamajas, 50ndate stiilis kleit, kindel pulmavärv, käsitsi maalitud kutsed jne - ikka korralik trall.
Pruudi ettevõtmistele kaasaelamine paneb mind aeg-ajalt meenutama seda aega, kui meie enda pulmade planeerimine alles pooleli oli.
Nüüd tagantjärele mõeldes tundub, et selles protsessis võiks eraldada üsna mitut etappi (mis kehtivad 99% ulatuses juhul, kui abielluvad kaks eri maades elavat üliõpilast, kes on suurema osa oma rahast üksteise nägemisele juba ära kulutanud):

1. igasuguseid piire ületav unistamine (mõis, kõik sõbrad-sugulased, lemmikbänd jne)
2. reaalsus hakkab kohale jõudma
3. olgu, teeme siis väikesed ja tagasihoidlikud pulmad
4. konkreetne planeerimine, jalad maas
5. tüütud pisiasjad
6. appi-mu-närvid-on-läbi-päevad

Siis tuleb pidu ja absoluutselt võrratu viimane faas: see oli mu elu kõige ilusam päev.
Nii ju ongi, ent mitte ainult romantilistel põhjustel.
Neist üks ja minu meelest tähtsaim on hoopis see peojärgselt saabuv kergendustunne. Eelarve venitamine ja pidev närveermine on möödas. Mingi seletamatu ajendi tõttu kannab aju pulmade ärategemisest tuleneva rõõmu ikkagi nende arvele, justkui kuuluks esimene abieluhommik samuti ametliku peo juurde. Lebasime oma hotellitoas ning ei suutnud kuidagi uskuda, et see on l õ p u k s läbi. Missugune nauding. Tol hetkel polnud kogu see ametlik abielu värk tegelikult veel kohalegi jõudnud, kuid tunne oli imeline.

Korraldasin meie pulmad sisuliselt üksi, kuid erisuguseid pisiasju, mis võinuks valesti minna, oli umbes sada. See polnud tegelikult oluline, et külalisi oli kõigest paarkümmend, sest nende arv on seotud vaid tillukese osaga tervikust.
Viimastel nädalatel jätkus peavalu põhimõtteliselt igaks päevaks, aga ma pole päris kindel, kas see tulenes pulmade planeerimisest või magistritöö kirjutamisest, sest tegin neid paralleelselt. Ja on vägagi võimalik, et just seetõttu mäletan kogu protsessi nii stressirohkena. Kaitsmise ja peo vahele jäi lõpuks vaid kolm päeva ja seegi selgus alles viimasel hetkel.

Pulmaalbumit vaadates meenuvad üldjuhul ikka head asjad. Ei olnud kindlaid värve, kirikut, ööbimist, bändi, ehitud autot ja isegi mitte pulmaisa, aga meile sobis.

Ja ühest unistusest ma ei loobunud - sain just selle fotograafi, keda algusest peale tahtsingi.