Suurlinna tuled, maailma hädad

Olen unustanud kirjutada, jälle. Mäletan, et jäin paar päeva tagasi täpselt sellise tundega magama, justkui oleksin siia mingi märgi jätnud. Hommikul avastasin, et tegu oli järjekordse ja mulle üsna tüüpilise une-eelse segadusega, mille jooksul on raske reaalsusel ja tegelikkusel vahet teha.

Nädalavahetus Salos möödus lõbusalt, nagu ikka. Üritan ennast selliste kokkusaamiste ajaks infovõrgust välja lülitada ja kogu südamest nautida, ka siis, kui argipäev pole isegi mitte hall, vaid lausa must. Selgi korral läks minu lollikindel plaan peaaegu õnneks, ent ühel hetkel lihtsalt ei jäänud muud üle ning ka veiniklaasi ääres tuli mõned tõsisemad teemad ette võtta.

Ukraina, loomulikult, aga ka "kaugel" kodumaal toimunud muutused. Raske on uskuda, et noor ja poliitbroileri kuulsusega Rõivas oli parim valikuvõimalus, olgugi et asjad arenesid RE jaoks mõnevõrra ootamatus suunas ja Kallas (kindlasti eelistatum kandidaat) autokummide vilinal lennujaama poole kihutas. Võib ka olla, et Eesti poliitika ongi lihtsalt nii sügavas madalseisus, et nn professionaalsete poliitikute põlvkonnal tuleb ohjad haarata.

Ukrainas toimuv toob esile kõiksugu hirme, mis on ka täiesti loomulik, eriti Baltikumis. Tegelikult seisavad juhtunu taga just need faktid, mille olemasolust ja tähtsusest siinkandis ikka ja jälle räägitud on. Et Venemaa ei arene Putini juhtimisel õiges suunas ning et meie idanaaber on kahtlemata ohtlik. Sageli öeldakse, et Venemaa on ettearvamatu, kuid võiks väita ka vastupidist. See kõik on nii tuttav, nagu vana ja räsitud kassetilint, mida on liiga palju keritud. Vaevalt, et eestlaste arvamusi enam üleliia paranoiliseks peetaks. 

Mina sõda ei taha, kindlasti mitte, aga iga päevaga tundub tõenäolisem, et olukord läheb veel palju hullemaks.

Nüüd, olles tihedalt seotud kahe maaga, ei saa ega taha ma ka Soome vaatenurka eirata.

Mäletan, kuidas Ukraina kriisi algusaegadel imestasin, miks eestlaste ja soomlaste twitteri postitused üksteisest täiesti märgatavalt lahknesid. Need eestlased, keda jälgin, olid kohe algusest peale sündmustega kursis ning Ukrainas toimuv hõlmas minu eestikeelse twitteri-voo totaalselt. Paistis, et muu maailm on unustatud.
Enamik soomlastest läks sel hetkel oma argipäevaga üsna rahulikult edasi, valdav osa säutsudest puudutas sisepoliitikat, eurovalimisi, meelelahutust jms. Alles siis, kui kohe mitte kuidagi enam silma kinni pigistada ei saanud, jõudis ka soomekeelne voog ülejäänutega samale lainele. Jah, see lugu põhineb vaid minu isiklikul kogemusel, kuid erinevus torkas silma, isegi häirivalt.

Tänaseks on pelgalt 140 tähemärgi pikkuste sõnumite põhjal tekkinud pilt pigem kinnistunud. Seda vihatud ja sageli mahasalatud nähtust, mida tuntakse soometumise nime all, pole ikka veel suudetud välja juurida, vähemalt mitte sajaprotsendiliselt. Ametlik suund on Euroopa ning Soome läheb kaasa ELi otsustega, kuid mentaalne vahe on mulle kui eestlastele selgesti tuntav.

Soome majandus on niigi nutuses seisus ning probleemid Venemaaga, ühe tähtsaima kaubanduspartneriga, muudavad olukorda ainult hullemaks. I. ütles just täna, et talle tundub, et lähema viie aasta jooksul ta tööd ei leiagi. Kui soomlased jäävad töötuks, siis välismaalastel pole võimalustki. See on kurb reaalsus, eriti väljaspool Helsingit.

Lingin siia ka ühe värske kirjutise K. Liigilt, mida lugeda soovitan: Putin's New World Order.

Aga nüüd tagasi möödunud nädalavahetuse juurde, sest kui maailm on täidetud halbade uudistega, tuleks lausa kohustuslikus korras varastada aega, mil muredest puhata. Sain Turu lõpuks ära näha ja see ei valmistanud pettumust. 

Salo ja Mikkeli on enam-vähem sama suured (st väikesed), mistõttu olime me kõik vaimustuses sellest, et pääsesime l i n n a. Elu täis tänavad, inimestest pungil kohvikud ja baarid, nö mõnus müra. Need, kes kusagil Tallinnas või Tartus elavad, seda ilmselt ei mõista, kuid tunnen taolisest siginsaginast kohutavalt puudust. Mitte alati, kuid sageli.


PS. Umbes tunni eest hakkas õues paksu-paksu lund sadama.