"Süü on tähtedel" räägib noortevahelisest suurtest tunnetest, just nagu sajad teised teismelistele suunatud teosed. Peategelasteks on tagasihoidlik Hazel Grace Lancaster ja kunagine korvpallur Augustus Waters, kuid nende lugu pole sugugi "tavaline". Hazel ja Augustus kohtuvad vähihaigete toetusgrupis ning jäävad üksteisele koheselt silma.
Hazel kuulub nende sekka, kes tegelikult ei võitlegi tervenemise eest, pigem püüab ta võimalikult kaua elus püsida. Augustus on vähile kaotanud jala, kuid nüüd lubatakse talle kaheksakümneprotsendilist ellujäämisvõimalust. Nii, nagu peakangelased isegi tõdevad, ei muuda haigus neid kuidagi vähem inimlikuks. Nad armuvad ja armastavad, osates hinnata iga koosveedetud päeva.
You gave me a forever within the numbered days, and I'm grateful.
Ametlikult on tegu nö noortekaga, kuid läbielatud kannatuste tõttu võib Hazelit ja Augustust pigem teismeeas vanainimesteks pidada. Küllap suudavad nendega suhestuda nii 16aastased kui pensionärid. Armastust (või vähemalt armumist) ja valu oleme me ju kõik tunda saanud.
Without pain, how could we know joy?' This is an old argument in the field of thinking about suffering and its stupidity and lack of sophistication could be plumbed for centuries but suffice it to say that the existence of broccoli does not, in any way, affect the taste of chocolate.
Teadsin tegelikult juba ette, et tõenäoliselt lõppeb see lugu minu jaoks pisaratega ja nii ka läks. Nutsin, pühkisin pisaraid ja nutsin natuke veel. Hakkas kergem.
J. Green polnud minu jaoks tundmatu tegelane, sest olin vaadanud tema Youtube'i CrashCourse sarja, kuid kirjanikuna ei teadnud ma temast midagi. Kahjuks.
Hazeli ja Augusti lugu võiks vabalt pidada liiga sentimentaalseks, selliseks tüüpiliseks pisarakiskujaks, kui Green seda ei päästaks. Humoorikas, otsekohene ja siiras - minu meelest võtavad need kolm omadussõna tema stiili hästi kokku. Lugejal (või kuulajal) on algusest peale tunne, et Hazel, loo minategelane, pole talle võõras. See on omaette saavutus.
Muide, "Süü on tähtedel" üheks suurimaks inspiratsiooniallikaks oli tüdruk nimega Esther Earl, kes 2010. aastal, vaid mõned nädalad pärast oma 16. sünnipäeva, vähki suri. Estherist ning tema ja John Greeni sõprusest võib lähemalt uurida siit.
Estheri isa on oma tütre lugu ka ühel TED konverentsil jaganud:
Maybe 'okay' will be our 'always.
Kuulsin sellest juba 2012. aastal ilmunud raamatust tänu samanimelisele filmile, mis üsna hiljuti välja tuli. Teadsin kohe, et tahan enne lugeda ja siis võib-olla ka vaadata. Kuulates mõtlesin aeg-ajalt, kuidas küll võiks selle suurepärase teksti (loodetavasti pole see tõlkes kaduma läinud) samalaadse loomuliku elegantsiga ekraanile tuua. Ühtki säravat ideed ei torganud pähe. Suutsin ette kujutada vaid mingit tüüpilist USA nutukat, mille hullumeelsed fännid peategelasi kehastanud näitlejaid ahistama hakkavad. Internetiavarustes annab see tendents endast juba märku.
Olen siiralt õnnelik, kui selgub, et ma eksin ning tegelikkuses on tulemus parem. Imdb annab selleks igatahes lootust.
Ametlik trailer:
No Comments Yet, Leave Yours!