Meie jaan oli keskmisest vihmasem ja külmem, kuid õnneks ei kallanud terve õhtu ning telkide varjus oli ikkagi võimalik väljas istuda. Pole jaani ilma värske õhu ja lõkketa, olgu see ilm milline tahes. Ja maasikatordita. Muide, lisaks jaanile tähistasimegi ka Oksala juubelit, st sama päeva hommikul avati siin järjekorras juba kolmekümnes maasikahooaeg.
Kui me oma pesukausitäie kartulisalatiga viimaks lõpusirgele jõudsime, tabas saart aga võimas hoovihm ning meie jaan algaski üsna talvises õhkkonnas. Seltskond istus lõkke ääres kinnaste, vatijopede, mütside, rättide jms kraamiga. Ainult suusasaapad jäid puudu.
Üks kolmest marinaadist külmus öösel peaaegu sajaprotsendiliselt ära. Avastasime selle alles siis, kui grill juba kuum oli ja näljased inimesed ei jaksanud mõõdukas tempos sulatamist ära oodata. Viskasime aga poti tulele ja nii see jää kiirelt kaduski. Liha kvaliteedile see ilmselt hästi ei mõjunud, aga kõhud saime täis.
Õhtu edenedes läks ilm paremaks ning kesköö järel saime täiesti kuiva ilma nautida. Koos nalja, naeru ja napsiga. Käisin isegi üle lõkke ära, ehkki ma ise poleks mitte mingil juhul selleks julgust leidnud.
Õnneks või kahjuks otsustas Pinginaabri mees mind poolsurnuks ehmatada ja selle kohustusliku hüppe koos minuga ära teha. Ega ma ei saanudki enne korralikult aru, mis juhtus, kui jalad jälle maad puudutasid.
Raske on mõista inimesi, kes sõprade või pere seltsis kusagil maakohas veedetud jaani asemel massifestivalide kasuks otsustavad. Mulle võiks keegi kas või peale maksta, aga ikka ei läheks.
No Comments Yet, Leave Yours!