Ent mõnel teisel päeval avan Eesti uudised ning kahetsen koheselt, sest ma ei taha seda näha. Seda meeletut irisemist absoluutselt kõige kallal. Aeg-ajalt, kui mind tabab meeletu koduigatsus, millest ma ei oska muul moel lahti saada, avan mõne uudisportaali kommentaariumi ja loen. Ei lähe kaua, üldjuhul viis kuni kümme minutit, ning igasugune Eesti-igatsus ongi kadunud. Lihtne ja alati toimiv retsept.
Öeldakse küll, et kõikjal on sama lugu, et eestlased pole oma anonüümses sapipritsimises üksi, kuid ausalt, võrdväärselt ärritavat suhtumist pole ma mujal kohanud. Loen küll nii inglise- kui soomekeelset online meediat ning eks kõikjal leidub neid, kes kasutavad võimalust oma vihkan-kõike-ja-kõiki-tuju anonüümselt teiste peal välja elamiseks, kuid Eesti kommentaatorid võiks lausa mingisse eraldi kategooriasse paigutada.
Üldse on mul viimasel ajal keskmisest rohkem närvirakke kulunud. Ei tea, kas asi on minus või maailmas. Just oli jaan, mis paariks päevaks kõik roosamannaks muutis, kuid see ei jäänud kestma. Noh, näiteks tuli meil kokku saada 15 maasikakorjajat. Mäletan, et kui ma ise mõned aastad tagasi esimest korda Soome tööle pääsesin, olin ikka väga tänulik. Sest sageli käib kõik tutvuste kaudu ning heade kohtade nimekirjad saavad ruttu täis. Oksala on just üks neist taludest, kus inimesed on ametlikult tööl, teevad normaalse pikkusega päevi, võivad maasikatest kõhu täis mugida, ei pea siin elamise eest maksma jne. Ja nobenäpud võivad kuuga enam-vähem 1500-2000 eurot teenida.
Sel aastal hakkasin aga mõtlema, et võib-olla olen Eestist piisavalt kaua ära olnud ja elu on seal nii kuradi heaks läinud, et raskemat tööd lihtsalt ei viitsita enam teha, isegi mitte suurema palga eest. Sest need naljad (st vabandused), mida kuulma pidime, olid ausalt öeldes tragikoomilised. Täpselt ei oskagi öelda, mitu korda me selle lõpliku nimekirja ära jõudsime kinnitada, enne kui keegi jälle mõne imetabase põhjuse tõttu alt hüppas. Sest seda, et sul on juulikuus sünnipäev tulemas ja sa tahaksid sel ajal kindlasti kodus olla, võiks ju ometi varem teada ja tähele panna. Rääkimata sellest seltskonnast, kes üldse midagi ei öelnud. Ja need küsimused. Alates sellest, kas oma toidu peab ise kinni maksma, kas palk sõltub tehtud tööst ning lõpetades sellega, kas oma meest ei saaks kaasa võtta. Või siis, et ma ei saa tulla, sest mulle ei meeldi mõni teine inimene, kes juba nimekirjas on. Hullumaja, muud ma ei ütle. Lõpuks saime kamba ikkagi kokku, aga see vaev, mida see nõudis, jättis halva maigu suhu.
Aga et lõpetada positiivsel noodil, meenutaksin veel jaani, mis oli sel korral kuidagi eriliselt eriline. Jah, just nii ütleksingi. Mäletan, kuidas laua ääres müüridest rääkisime. Nendest müüridest, mida inimesed enda ümber ehitavad, et oleks turvaline ja hea. Mõni on agaram ehitaja, teine saab vähemaga hakkama.
Kuid tuleb ette ka neid teatud hetki ja seltskondi, kus pole mingitest müüridest juttugi. Kus ei tule mõelda, enne kui ütled, ning kus saab ja peabki olema igaüks täiesti enda nägu. Ei mingeid tagamõtteid ja teesklusi. Kahtlustan, et mõni ei leia võib-olla mitte kunagi neid õigeid inimesi üles.
PS. Suvi, palun ära jää tulemata. Maasikad ootavad ja meie ka.
No Comments Yet, Leave Yours!