Eestlastest Soomes

Lugesin hiljuti, et Soome uus peaminister A. Stubb on eestlaste suure hulga üle oma kodumaal õnnelik. Ja miks mitte, sest Soome vajab immigrante - rahvastik vananeb ähvardava kiirusega, kuid kõrgetest sotsiaaltoetustest ei taheta loobuda. Kõike head korraga ei saa, seega tuleb leppida tõsiasjaga, et Soome nägu muutub, isegi kui keskmine soomlane seda ei soovi. Minu meelest on tegu pigem positiivse nähtusega, sest olen Soomes elades aru saanud, kui väga ma kultuurset ja rahvuslikku mitmekesisust naudin.

Nagu mõned teist teavad, olin juunikuus praktikal sellises organisatsioonis, mis töötab Mikkeli rahvusvahelistumise nimel. Minu ülesandeks oli Soomes elavate eestlaste kohta lühikese ülevaate andmine ning Soome hindamine immigratsioonimaana. Kohe, kui esimesi numbreid analüüsima hakkasin, selgus, et Soomes on võrreldes mitmete teiste EU liikmesriikidega suhteliselt vähe immigrante. Rääkimata sellest, et kuni Euroopa Liiduga ühinemiseni kehtisid Soomes teatavad seadused, mis siia välismaalasi kohe kindlasti ei kutsunud, näiteks ei tohtinud nad omada kinnisvara ega rohkem kui 20 või 40 (eri loaga) protsendilist osalust Soome ettevõtetes. Seda ei saa aga eitada, et võrreldes 1990ndate algusega on sisserändajate määr väga kiiresti kasvanud. 1990. aastal elas siin umbes 25 000 võõrkeelset inimest, nüüd üle 200 000.

Üks teema, millest Soomes elades ei saa üle ega ümber, on see, kui palju raha immigrantide ülalpidamiseks kulub. Sageli toetatakse immigratsioonivastaseid väiteid argumentidegaga, mis tuginevad nt moslemite või Aafrika maade, eelkõige Somaalia päritolu inimeste olukorda puudutavale statistikale. Ent Soomes praegusel hetkel elavatest inimestest enam-vähem kolmandik pärineb Eestist või Venemaalt ja üle 60 protsendi kõigist võõrsil sündinutest on Euroopast. Välja on selgitatud ka see, et kohalik rahvastik kasutab ikkagi märksa rohkem riigipoolseid hüvesid kui immigrandid, sest sageli on toetuste suurus seotud sissetulekuga, mille tase sisserändajate puhul üldiselt tagasihoidlikuks jääb (palkade vahe võrreldes soomekeelsetega on umbes 25 protsenti).

Miks ei peakski Soome peaminister eestlaste sissevoolu üle rõõmustama, kui võrreldes mitmete teiste rahvusrühmadega suudame meie siin oluliselt kiiremini kohaneda. Kultuurilised ja keelelised sarnasused annavad sellele protsessile loomulikult palju juurde. 2013. aastal elas Soomes ametlikult rohkem kui 40 000 eestlast, kusjuures peaaegu 30 000 neist/meist paiknes Uusimaa maakonnas, st Helsingis või selle lähedal. Juba alates 2011. aastast on eestlased olnud Soome suurim võõrkeelne rahvusrühm, varem kuulus esikoht venelastele.

Eestlasi kutsutakse Soomes tihtipeale nö nähtamatuks vähemuseks, eelkõige just seetõttu, et me ei paista siin oma probleemidega eriti silma, õpime keele kiiresti ära jne. Kahjuks tundub, et mõned otsustavad Soomes oma rahvuslikust identiteedist üldse loobuda, st eestlaste puhul saab sageli rääkida assimileerumisest, mitte integratsioonist. On ikka päris tragikoomiline, kui kahe eestlase koduseks keeleks on soome keel. See on üks põhjus, miks keelelist sarnasust negatiivsekski võib pidada. Kui keegi üldse suudab soomlase oma keeleoskusega ära petta, siis tõenäoliselt on see mõni eestlane.
Selline eestluse häbenemine (kuigi ma pole päris kindel, kas see on õige sõna, mida kasutada, võimalik, et tegu on puhta mugavusega) võib tuleneda ka eestlaste omaaegsest halvast mainest Soomes, mis kohati visalt vastu peab. Soovitan lugeda Oksase "Stalini lehmasid", kus seda kunagist suhtumist on ehedalt kirjeldatud. Eks erisuguste eelarvamuste levimisele on ise ka kaasa aidatud, nt 2011. aastal pandi Soomes toime üle 9000 eestlastega seotud seaduserikkumise.
Ja tõele otsa vaadates tuleb tunnistada, et Soome kolimine pole enamiku jaoks esimene valik, pigem tulevad siia need, kes kodumaal sobivat tööd ei leia. Need, kellele tundub, et muud ei jää üle. Veel paar aastat tagasi oli rohkem kui 60 protsendil siia kolinud eestlastest ainult põhiharidus.

Eestlaste töötuse protsent püsib soomlastega enam-vähem samal tasemel ning eestlastest ettevõtjaid on Soomes suhteliselt vähe, alla kümne protsendi siinsest eestlaskonnast. Seegi on üks number, mis näitab, et eestlased suudavad üldjuhul nö normaalsel teel töö leida ja ei ole sunnitud ise firmat looma. Võrdluseks võib öelda, et türklaste puhul on vastav protsent 40.
Eestlaste kogukond on siin juba sellesse "vanusesse" jõudnud, et mängib kaasa ka poliitilises elus, nt osales 2012. aasta kohalikel valimistel 66 kandidaati, kes rääkisid emakeelena eesti keelt. Eestlastel on Soomes ka oma lasteaed, raadio, rohkelt kohalikke seltse jne. Minu meelest võib öelda, et Soome kolinud eestlased õpivad aina enam oma õigusi tundma ning üllatavalt suureks kasvanud eestlaste kogukond suudab enda eest juba seista küll. Paljudele on siia kolimine tõesti ainus võimalus inimväärset elu elada, sest Soomes on ka lihttööline keegi, kellel on kodu, pere jne. Eestis elades jäi liiga tihti mulje, et riigijuhid kipuvad seda unustama.

Ent väitega, nagu oleks Soome mingisugune immigrantide paradiis, pole tegelikult sugugi kerge nõustuda, sest statistika näitab, et lausa 80 protsenti Põhjamaadest või Lääne-Euroopast pärit elanikest püsib siin vaid mõned aastad ja seejärel lahkub taas. Need on inimesed, kellel on valik, samas kui vaesematest maadest või kriisialadelt tulnutel on sageli ainult üks võimalus. Põhiline viga ongi minu meelest üleüldises suhtumises. Need, kellele siia kolimine pole sund, ei jää maale, kus neid rahvuse või "veidra" aktsendi tõttu kuidagi alaväärtustatakse, ükskõik kui ilus see elu paberil ka ei tunduks.

PS. Lõuna-Savos, mille suurimaks keskuseks on minu praegune kodulinn Mikkeli, elas 2013. aastal 445 eestlast. Seda on isegi Soome mõistes vähe, aga oma klubi on siin ikkagi loodud. Ja minagi kavatsen nüüd selle nimel tööle hakata, et Mikkeli Eesti Klubi ikka rohkem ja rohkem eestlasi kaasaks.

Ivi Suti karikatuur. Allikat vaata siit.