Nägime ka üksikuid kodutuid loomi, kuid enamikul vabalt ringi jalutanud ning möödujatele seltsi pakkunud tegelastest oli omanik täiesti olemas, sealne loomapidamise kultuur on lihtsalt teistsugune.
Tahtsin koostada fotoalbumit kõigist neist suurematest ja väiksematest tüüpidest, keda kohtasime, kuid nii mõnelgi õnnestus kaamerasilma eest pääseda. Eriti kahju oli ühest "metsikust" kilpkonnast, keda ma pildile ei saanud.
Kasse ja koeri oli muidugi kõige rohkem, kuid lisaks neile nägime lambaid, kitsi, hobuseid, eesleid jne.
Esimesed, keda tõesti märkasin, olid kloostrikassid Prevelis. Vaatamata ükskõiksele, isegi kurjale ilmele, polnud nad tegelikult üldse ebasõbralikud, pigem vastupidi. Abikaasa hoiatas mind võõraste loomade katsumise eest, kuid loomulikult ei suutnud minusugune kassiarmastaja kiusatusele vastu panna. Ja ei juhtunud hullu midagi.
Eriliselt meeldisid mulle nn restoranikoerad ning tundus, et enamikul kohalikest ettevõtjatest on oma lemmikloom alati tööl kaasas. Meilgi võiks sellist suhtumist rohkem olla, sest ma ei näinud küll ühtegi klienti, keda koera sealviibimine häirinud oleks. Külastajate lõbustamine ja nendega suhtlemine on sealsetes restoranides äärmiselt tähtsal kohal ning jäi mulje, et koertelgi tuleb selles meelelahutusprogrammis oma osa mängida. Mõnes kohas lõpetasid toiduülejäägid karvaste pereliikmete toidulaual, teises oli neil kusagil nurgas oma kauss ning ametlikust menüüst ei pakutud neile midagi.
Koju jõudes vaatasin järele, kas Mikkeliski leidub mõni söögikoht, kuhu võiks koeraga minna. Jah, üks. Soomlased on kuuldavasti väga suured loomaarmastajad, kuid sageli tundub, et nende hügieenihullus võtab prioriteetide nimekirjas alati esikoha. Rongiski tuleb loomaga alati eraldi vagunis istuda.
Tartus on koerasõbralikke kohvikuid/restorane rohkem, isegi üheksa (sisaldab kahte terassi), ehkki neist vaid neli lubavad kaasa võtta suure koera. Rõõmustasin nähes, et ka minu suur lemmik Crepp kuulub nende sekka. Keda teema huvitab, võib siit asja lähemalt uurida.
Vanalinnas jalutades nägime ühte eriti kurbade silmadega preilit, kes oli täpselt sellise näoga, nagu tahtnuks ta meiega kaasa tulla. Mina poleks vastu vaielnud
Mitmeid koeri-kasse kohtasime toidupoodides ja erinevates bensiinijaamades. Ühe julge valge nässiga saime ruttu sõpradeks ning korraks tundus, et ta jookseb meie autole järele. Õnneks oli omanik kohal ja oskas koera tähelepanu paari mängu abil taas endale võita.
Kassid olid, nagu ikka, märksa ettevaatlikumad, kuid see ei vähendanud minu vaimustust.
Leia pildilt kaks kassipoega:
Neil päevil, kui mägedes seiklesime, kohtasime kõiksugu põnevaid elukaid. Eriti suutis üllatada üks härra, kes sattus koos oma kahe eesliga meie teele just siis, kui olime juba paar kilomeetrit offroadi sõitnud ja päris kõrgele välja jõudnud. Uskusime, et seal me küll sellisel kuumal päeval ühtki elavat hinge ei kohta, kuid eksisime.
No Comments Yet, Leave Yours!