Meie Kreeta: toidupäevik

Põhiline asi, mille eest meid enne Kreetale sõitmist "hoiatati", oli imehea toit. Ootused olid seega kõrged, kuid esimene söögikoht, kuhu sattusime, ei avaldanud mulle üldse muljet. Valisin Kreeka salati ja pidin tõdema, et olen Eestiski korduvalt paremat saanud. Hinnad paistsid samuti kuidagi kõrged ning hakkasin korraks juba kartma, et asjad on muutunud. Õnneks selgus peagi, et panime esimesel korral lihtsalt kohavalikuga väga mööda.

Kreetal tõesti on imetabaselt head salatid ning kuigi menüüd avades võib jääda mulje, et hinnad polegi nii madalad, selgub tõde alles siis, kui ports lauale tuuakse. Kogused on s u u r e d ning üldjuhul toidab üks salat vähemalt kaks naist ära.
Võib öelda, et olime julged ja käisime söömas nii pärapõrgus kui kõige hullemates turistilõksudes - head-halba leidsime mõlemast. Mina ja Mann jõime vist enam-vähem iga toidu (va hommikusöök) kõrvale kohalikku veini, mis oli väga soodne ja üllatavalt hea.

Teel Preveli kloostrisse peatusime kusagil eikellegimaal ja saime oma esimese tõeliselt laheda kogemuse. Me olime ainsad kliendid, wc oli kohutav ning tõenäoliselt polnud täidetud ühtki tänapäevast hügieeninõuet, kuid toidud olid head ja õlu külm. Kahjuks olime suurema osa sularahast hotelli jätnud, mistõttu pidime seal sente lugema.

Kuna Malias on päris palju restorane ja enamik neist on üsna samanäolised tavernad, otsustasin enne järgmist õhtusööki TripAdvisoris natuke uurimistööd teha.
Milosest kujunes esimene kohalikest tipprestoranidest, mille ära proovisime. Hindajate arvates väärib Milos hõbemedalit, kuid meie silmis oli tegu kindla võitjaga. Teenindus, asukoht, õhustik, söök - kõik olid esmaklassilised ja suhteliselt soodsad. Arve tuli meil nelja peale 60 eurot, sisaldades nii 23% tippi kui jooke.

Milos oli üks neist kahest restoranist, kuhu teist korda tagasi läksime. Otsustasime, et tahame võimalikult palju kohti ära proovida, seega tuli ikka kõvasti muljet avaldada, et meid tagasi meelitada. Miloses olnud teenindaja oli muide tõeline keelteäss. Vähemalt kreeka, inglise ja saksa keeles sai ta küll väga hästi hakkama, kuigi see keelte loetelu, mille ta meile esitas, oli vist veelgi pikem. Meiega samaaegselt oli Miloses ka üks kohalik seltskond sünnipäeva tähistamas ning see on alati hea märk.
Just Milose menüüst võib leida selle salati, mis nii minu kui Manni suurimaks lemmikuks kujunes. See oli tegelikult üsna tavaline lihavaba toorsalat fetajuustuga, ent seda serveeriti Milose nn signatuurkastmega, mis keele alla viis. Oi, kuidas oleks seda retsepti tahtnud. Igatahes pole ma pärast Miloses söömist toorsalatit ilma värske porgandita teinud, sellegi kombe sain sealt külge.

Milose suurimaks trumbiks võib pidada nende vana kiviahju, kust igal õhtul kell kaheksa toidud välja võetakse. Ahjust saab nii siga, lammast kui kana ning kollektiivselt saime kõik kolm ära proovitud. R. testis kana ja I. teisi. Kana välimus (liha kattis paks ürdipadi) meeldis mulle kõige rohkem, aga kahtlustan, et maitse poolest võitnuks lammas.

Kõigi ahjulihade juurde käisid korralikud ahjukartulid ning see oli ka ainus koht Kreetal, kus meile friikaid ei pakutud. Nad paistavad neid jumaldavat.
Teine keskmisest uhkem söögikoht, kus samuti kaks korda käisime, oli Drossia. See restoran oli mingil viisil meie hotelliga seotud ning sinna minnes võeti meid kui Drossia Palmsi külastajaid alati väga soojalt vastu. Sellegi koha teenindus ja toit avaldasid muljet, eriti hästi jäi meelde üks tüüp, kes ennast Giorgio Armaniks kutsus ja aeg-ajalt lihtsalt tantsu lõi. Drossias õnnestus mul proovida oma elu parimat Caesari salatit.

Malia kõrvale jäävate varemete läheduses paiknes üks rannarestoran, mida samuti kõigile soovitada julgen.

Meie R.-ga läksime seal valikuga küll natuke alt, tellides Kreeta salati, mis tähendas kausitäit suurte tükkidena väheses kastmes serveeritud köögivilju  (pluss keedumuna). Ent teiste toidud paistsid väga isuäratavad, eriti see kikerhernesalat, mille M. valis. Ja Härra väitis, et seal söödud lammas oli üks reisi parimaid.

Seda rannarestorani kiidaksin eelkõige vaate ja õhkkonna tõttu. Omanik oli ka ise kohal ning jättis sellise ehedalt sõbraliku mulje, mida turistilõksudes harva kohata võib.

Taverna Eva paikneb TripAdvisoris neljandal kohal ning seegi restoran ei vedanud alt, ehkki mina olin oma toidus natuke pettunud - tellisin kana seentega, mis oli iseenesest väga maitsev, kuid seda serveeriti riisi ja friikatega. Jah, taldrik oli jaotatud kolmeks sektoriks - friikad, kana ja riis. Väga veider. Kõigile teistele pakuti ikka salatit ka.
Eva omanik oli samuti muhe ning rääkis meile sellest, kuidas varem (enne majanduskriisi) tema restoranis väga palju eestlasi käis, kuid nüüd olevat nad kuhugi ära kadunud. Ta teadis meie pealinna ja oskas öelda aitäh. Kui annaksin välja kõige ilusama wc-ga toidukoha auhinna, siis ilma mingi kahtluseta võidaks just Eva.

Kui rääkida headest vaadetest, siis tuleb meenutada seda 600m kõrgusel paiknenud kohvikut, kuhu oma mägedes seiklemise päeval sattusime. Mina ja M. võtsime sama Kreeka pähklite ja kitsejuustuga salati ning see oli tõesti hea, ehkki õhkkonda rikkus lähedal asuvast kitseaiast iga kõvema tuuleiiliga meieni kandunud sõnnikuhais. Salatid toodi lauda nii vara, et me oleks jõudnud enne lõpuni süüa, kui mehed oma liha kätte said.
Seda kohvikut ei unusta me aga mitte kunagi, sest seal pakuti väga erilist koduveini. See oli nii kange, et ajas meid juba kahe pokaali järel laulma. Meie kõrvallauas istusid kohalikud tuletõrjujad, kes oma lõunapausi ajal õlut jõid ja elu nautisid.

Mõnusa mägede ja mere vaatega tavernasse sattusime ka Matalat külastades. Ja ehkki see restoran asus kuulsa turistilõksu lähedal, sattusime sinna ajal, mil keegi teine ei paistnud näljane olevat. Seal proovisin elus esimest korda täidetud viinamarjalehti, mille maitse alguses natuke võõras tundus, kuid hiljem harjusin nendega ära. Ühel hetkel hakkas meie laua ümber mingi suur must prussakas tiirutama ning vaid mõni sekund hiljem sööstis ta otse Härra õlleklaasi. See oli tegelikult päris naljakas. Hullult meeldis see, kuidas omanik meile näitas, millise mäe otsast tema liha pärineb. Tõeliselt kohalik toit.

Lõpuks proovisime ka TripAdvisori I koha ära - selleks oli The Steak House. Juba paigale peale vaadates sain aru, et minu lemmikut sellest ei kujune, kuid lootsin, et menüü parandab asja. Portsud olid tõesti hiiglaslikud, kuid maitse poolest jättis sealne toit mind suhteliselt külmaks. Abikaasa jäi rahule, sest ta tellis endale viie liha grilli, mis tähendas, et lauale toodi viis eri praadi ühel taldrikul. Ja ta suutis kõik ära süüa! Sel õhtul tundsime tegelikult kogu kambaga, et oleme üle söönud. Ent minu jaoks oli TSH liiga britikeskne ning mul oli sealsest valikust raske leida rooga, mida tõesti proovida oleksin tahtnud.

Mis mulle veel meelde jäi? Magusad sibulad, mida oleksin võinud sööma jäädagi. Ja kohalikud arbuusid, mille kilohind oli vaid 60 senti. Loomulikult ei saa üle ega ümber oliiviõlist, mida ma vist kunagi varem nii palju pole tarbinud. Ostsin ühe eri ürtidega maitsestatud õli koju kaasa ja nüüd on ka meie kodustel salatitel natuke Kreeta maitset juures.

Kõige rohkem kahetsen seda, et kala jäi proovimata. Selle hind oli suhteliselt kõrge, kuid plaanisin tegelikult lõpuni välja, et kohaliku kala maitsen kindlasti ära. Ühel hetkel jõudis viimane õhtu aga ootamatult kätte ja rahad olid otsakorral. Kui kunagi tagasi peaksime minema, alustan sellest.

PS. Enda kohta õppisin nii palju, et olen vägagi tõenäoliselt maailma kõige kohutavam toidupäeviku pidaja, sest kaamera meenus mulle üldjuhul alles siis, kui tühjale taldrikule otsa vaatasin.