Sihtkohaks oli Malia Kreetal, kuhu startisime 21. mail ning koju lendasime nädal hiljem. Reisisime neljakesi ja ilma paketita, mida teistelegi soovitan. Kui kõik kulud kokku arvestada, jäi eelarve alla 2000 euro, mis on võrreldav meie eelmise aasta Türgi all inclusive mesinädalatega, mis maksid vaid mõned sajad rohkem. Ent meie Kreeta reis tegi minu meelest igas kategoorias Türgile ära, va ehk selles osas, et kuna mais pole meri veel nii soe, julgesime alles viimasel päeval randa ujuma minna. Ja Mojitode eest tuli sel korral eraldi maksta.
Kõige raskem oli algus. Jõudsin siin juba varem kirjutada, et tõenäoliselt oleme kohale jõudes surmväsinud ja nii ka läks, ehkki magama me kohe siiski ei läinud. Lend (SmartLynx Estonia) pidi väljuma kell viis hommikul, kuid lükkus umbes pool tundi edasi. See on nii väike viivitus, et ma isegi ei viriseks, kuid kuna olime kõik vaid 1-2 tundi maganud/pikutanud, olid närvid juba enne seda natuke pingul. Lisaks oli lennuk nii meeletult ebamugav (pikad mehed, tunnen teile kaasa) ja täis, et sihtpaika lendamisest kujunes kohe kindlasti reisi kõige ebameeldivam osa.
Transport lennujaamast hotelli oli juba varem ära organiseeritud, kuid kuna nii pikalt hilinesime, olime täitsa üllatunud, et meid ikka veel oodati. Sõit Heraklioni lennujaamast Malia Drossia Palms hotelli kestis umbes pool tundi ning meile oli sattunud nii hea muusikamaitsega taksojuht, et mul oli lausa kahju kohale jõuda. Siiani piinab mind see, et ma ei võtnud julgust kokku ja ei küsinud, mis albumit ta kuulab. See oli selline mõnus vana ja uue, võõrapärase ning kohaliku segu. Proovisin isegi kodus Spotify-st midagi sarnast üles leida, kuid ebaõnnestusin.
Drossia Palmsi julgen soovitada kõigile, kes Maliasse lähevad. See asub lärmakale kesklinnale lähedal, kuid siiski piisavalt kaugel, et klubide müra ööunesid ei segaks. Tegu on pereettevõttega ning sealsed inimesed teevad oma tööd südamega. Olen alati head teenindust paiga materiaalsest poolest tähtsamaks pidanud, kuid Drossias ei vea kumbki alt. Ja uskuge või mitte, aga nädal koos hommikusöögiga kahele inimesele maksis ainult 301 eurot.
Olime kaks šampust kodust kaasa vedanud, seega hotelli jõudes võtsime kohe rõdul kohad sisse ja hakkasime tähistama. R. sünnipäev võis lõpuks ametlikult alata, ehkki nö mitteametliku alustuse koos küünalde puhumisega tegime juba südaööl ära.
Palju muud ma esimesest päevast rääkida ei oskagi, sest see jäi nii lühikeseks. Liikusime ringi nagu zombied ja kobisime juba kell üheksa magama ära. Esialgu plaanisime õhtul ühe linnatiiru ka teha, aga õnneks mõtlesime ümber, sest nii oleks unerütm paigast täiesti ära läinud.
Teine päev algas päikese ja auto rentimisega. Meestel õnnestus saada 150 euro eest auto viieks päevaks, millest kaks esimest oli meil väike kollane Hyundai Getz ning kolmel viimasel lahtise katusega Suzuki Jimny. Bensiini hind on Kreetal üllatavalt kõrge, nii 1,7-1,8 eurot liitri kohta, mis on samal tasemel Soomega. Õnneks võtsid mõlemad autod üsna vähe kütust ja olid päris heas korras, ehkki Hyundai puhul avastasime peagi (st mitusada kilomeetrit hiljem), et selle kiirusemõõdik on korralikult paigast ära. Spidomeeter näitas 25-30km väiksemat kiirust, seega vedas, et kohalik politsei meid teelt maha ei võtnud.
Kahjuks ei osanud me ette kujutada, kui ebamugavaks pisikeses Hyundais pikem sõit kujuneb, seega otsustasime kohe teisel päeval Preveli kloostrisse (u 150km) minna. Ees istudes oli ilmselt enam-vähem ok, aga tagaistmele konditsioneeri mõju ei ulatunud, seega tagasisõidu ajaks olime kapsad valmis. Ent eesmärk pühitseb abinõu ning need vaated, mida sinna sõites ja seal nägime, olid vaeva väärt.
Kloostrisse naisi lühikeste riietega ei lubata. Uksel saime endale laenuks uued lillelised seelikud, mille oleks hea meelega endale jätnudki.
Tagasi hotelli jõudes läksime ruttu pessu, et ennast jälle inimesena tunda. Otsustasime, et sel korral me varakult magama ei lähe, vaid piilume, mis Malias öösel toimub. Selgus, et ühe niisuguse turismikeskuse ööelu on lausa ohtlik. Ühele dringile seal lihtsalt ei minda. Kui minna, siis ikka mitmeks tunniks, sest kõigi peokohtade ustel on pealetükkivad ja libeda jutuga britid, kes inimesi äärmiselt soodsate kokteilide ja shottide abil sisse meelitavad. 20 euro eest pakuti kaheksat kokteili ja nelja napsu. Igatahes kukuvad ettevaatamatud turistid üsna kiiresti lõksu ja ärkavad hommikul korraliku peavaluga. Nii läks ka meil, kuigi lõbus oli sellegipoolest.
Kolmandal päeval otsustasime, lähtuvalt kehvast enesetundest ning eelmisest Hyundai kogemusest, et me ei hakka pikemat teed ette võtma, vaid lähme Malia vanalinna avastama. Vanalinn on üldjuhul iga linna parim osa ning sama reegel kehtib ka seal. Olin täiesti võlutud. Ja kuigi vanalinnastki võib leida restorane jms, on see ainus koht Malias, kus saab näha killukest nö päris Kreetat.
Neid kastiga Nissaneid võis Kreetal küll iga nurga peal näha, sama käib vanade Toyota Hiluxite kohta.
Järgmiseks päevaks jõudsime ennast taas koguda ja saime uue ning palju mugavama auto. Otsustasime külastada nö hipide randa ehk Matala küla, mis on oma hüüdnime saanud selle järgi, et see väike asula oli 1960ndalel üks hipide meelispaikadest. Vaade võttis sõnatuks ning lisaks sellele saime ronida liivakivijärsakutel, kuhu ammustel aegadel roomlastest sõdureid maeti.
Õhtu lõpetasime jalgpalliga, kusjuures enamik meist oli Atletico poolt - rõõmu jätkus ainult mängu esimeseks poolajaks.
Kuna olime senise aja Maliast pigem läände jäävates piirkondades seigelnud, otsustasime pühapäeval itta sõita. Enne kaugemale suundumist tahtsime käia ära Malia lähedal asuvas mäetipus ja sealses kloostris, mille mehed oma hommikuretkel avastanud olid. Sõitsime kohale ja üllatus-üllatus, sattusime kokku teiste eestlastega. Seekordses kloostris olid eelmisest veelgi karmimad reeglid - lubatud olid vaid pikad riided ning meil, naistel, tuli ka pea ära katta. Väljas oli üle 30 kraadi, seega tegime seal vaid ühe väga kiire tiiru, et mitte kuumarabandust saada.
Muide, nutitelefonid on ka Kreeta kloostritesse jõudnud (vaata allolevat pilti).
Teel üles käisime ka Lidl'is uudistamas ja võrdlemas, sest siin Soomes on see meie põhiliseks toidupoeks. Kaup oli ikka väga erinev ja oliiviõli müüdi kanistritega. Jäi mulje, et Lidl on ainus Kreetale jõudnud supermarket - kohtasime neid ikka ja jälle.
Edasi võtsime kursi piki rannikut ida suunas, kust tagasi tulime läbi mägede, st tõelise pärapõrgu, mida olimegi näha tahtnud. Suured mäed ja väikesed külad nende varjus - just selles peitubki Kreeta ilu. Idapoolne Kreeta jättis meile märksa metsikuma ja rohelisema mulje, mis mulle läänes nähtud mustritena istutatud puudest-põõsastest rohkem meeldis.
Sel viimasel pildil on muide vangla.
Esmaspäev oli meie viimane autoga päev. Istusime hommikusöögilauas ja mõtlesime, mida ette võtta. Sofia, hotellipidajate tütar, soovitas meile Maliast lõunasse jäävat suurt mäestikku ning võtsime tema nõu kuulda. Otsustasime, et teeme mägedele tiiru peale ja kaarti vaadates ei paistnud see tee üldse nii pikk.
Sõitma hakates selgus aga, et olime taas päris suure retke ette võtnud. Kilomeetrites seda võib-olla polnudki nii palju (ehk umbes 100km), aga kuna sealsed teed on äärmiselt kurvilised ja väikesed, oli kiirus lihtsalt nii madal. Ja ühel hulluse hetkel pöörasime mingile eriti pisikesele offroad teele, mis viis meid ikka kõrgemale ja kõrgemale. Seda 6 km pikkust teekest (edasi-tagasi) sõitsime umbes 1,5 tundi, seega võite kiirust ise ette kujutada. Tippu jõudes tuli aga jällekord tunnistada, et kogu see loksumine ja venimine tasus ennast ära. Need mäed, mis olid enne meie kohal kõrgunud, jätsid äkitselt üsna tagasihoidliku mulje.
Tagasisõit venis ikkagi väga pikaks ning me ei osanudki muud teha, kui ühest mägikülast veini osta ja autos laulma hakata. Kahjuks selgus, et me oskame igast laulust ainult refrääni (kui sedagi), seega kauaks seda nalja ei jätkunud. Lõpuks olime taas üsna pahurad, kuid kogusime ennast kiiresti ning läksime oma reisi viimasele öisele linnatiirule. Seekord oskasime juba ette vaadata, kuid ega sellest palju abi polnud. Hotelli tagasi minnes avastasime, et vastuvõtus pole kedagi ning esmaspäeva puhul on isegi tuled ära lastud. See tähendas, ma ei tea, miks, et meil oli lausa kohustuslik basseini hüpata. Seda me ka tegime.
Viimasel päeval läksime randa, sest olime juba alguses otsustanud, et laseme merel veel soojeneda, enne kui sinna suundume. Võib öelda, et läksime Kreetale kevadel, kuid ära tulime suvel. Meri oli igatahes juba väga mõnus, ehkki esimene sisseminek tundus hirmus. Võtsime nii palju päikest, kui jaksasime ning seejärel asusime suveniire jahtima. Mehed kaasa ei tulnud, seega läksime kahekesi. Ega seal suurt valikut polnud, kuid leidsin siiski head kraami, mida endalegi tahtsin, nt oliiviõli ja maitseaineid. Ent neile inimestele, kes ise eriti süüa ei tee, oli päris raske midagi kasulikku osta. Õhtu lõpetasime vesipiibubaari ja õhtusöögiga ühes oma lemmikrestoranidest. 23 paiku hakkasin pakkima ning imekombel ei vajunudki keset seda segadust magama.
Meie lend väljus 9.45, seega takso olime kutsunud kaheksaks. Arvestasime, et hommikusööki serveeritakse juba enne seda, kuid selgus, et olime tunniga mööda pannud. Õnneks pakuti meile ikkagi kohvi ja kooki, nii et päris tühja kõhuga teele asuda ei tulnud. Lennukis jäi paljudel suu ammuli, kui teatati, et maandume Tallinnas, kus on parajasti 6 kraadi sooja. Kuhu suvi jäi?
Tagasisõit oli minekust igas mõttes parem kuni selle hetkeni, mil laeva jõudsime. See oli lihtsalt kohutav. Eile oli Soomes vaba päev, mis tähendab, et kolmapäeva õhtul väljunud Viking XPRSi olid vallutanud purupurjus soomlased, kes, nagu tavaliselt, laulsid maailma kõige halvemat karaoket. Mul on ka varem jubedaid laevasõite olnud, kuid seekordne tegi neile kõigile silmad ette. Inimesed olid nii täis, et ei püsinud enam püsti ning üks mees jäi keset oma laulu lavale enam-vähem tukkuma. Kainena oli seda kõike lihtsalt valus vaadata.
Kokkuvõttes ütleksin, et Kreetale tasub kindlasti minna, kuid pigem omal käel ja turistilõkse vältides. Parimad kogemused saime just kusagilt pärapõrgust, kuhu turiste igapäevaselt ei satu. Mõtlesime juba seal olles, et kunagi võiks tagasi minna, sest vaatamata sellele, et sõitsime läbi umbes 900 km, jäid veel mitmed põnevad paigad külastamata.
Kõige negatiivsemaks asjaks võib Kreeta, vähemalt Malia puhul kindlasti, pidada seda, et selle põhilisteks külastajateks on britid ning tundub, et kohalikud püüavad neile meele järgi olla. Mõned tänavad on täidetud Londoni/UK temaatikaga ning iga nurga peal võib näha brittidele suunatud toidukohti. Mina seda ei mõista, miks peaks Kreetale minnes kodust toitu tahtma, kuid tundub, et neile see meeldib.o
Esialgu olime tegelikult õnnelikud, kui avastasime, et enamik inimesi räägib inglise keelt, kuid peagi avastasime, et britid siiski pole üleliia toredad reisikaaslased. See, kuidas nemad joovad, paneb isegi üsna raju joomiskultuuri poolest tuntud soomlased-eestlased imestama. Ühes baaris tõmbasid ennast seaks joonud briti noormehed püksid maha ja tormasid lavale ennast keerutama. Seda ei tahtnud küll mitte keegi näha. Isegi viisakatesse restoranidesse ilmuti rannariietes ning elementaarsest liikluskultuurist ei paistnud nad midagi teadvat. Tähendab, kodumaal tõenäoliselt osatakse käituda, kuid vabama õhkkonnaga Kreekas otsustatakse mõistus maha jätta. ATV-dega sõideti ikka mitmekesi, joogipurgid käes, kiivri puudumisest rääkimata. Muidu võiks ju öelda, et las teevad, mida tahavad, aga sageli panevad nad lisaks endale ka teised ohtu.
Ühte korralikku matsu õnnestus ka meie meestel näha. Nad olid just ühe väiksema pakiauto ees teeületust ootamas, kui kuulsid atv-d lähenemas. Läks mõni sekund aega ning ATV möödumise asemel käis korralik pauk. Mingil imetabasel põhjusel oli üks särgi ja kiivrita briti noormees täiesti tühjal tänaval seisnud autole sisse põrutanud. See kohalik härra, kellele auto kuulus, polnud asja üle sugugi õnnelik, kuid ma ei oska öelda, mis seal täpsemalt edasi sai.
Need pisiasjad ei riku aga saare üldist muljet ning julgen nii Kreetat kui Maliat sihtkohana soovitada. Võtke head sõbrad kaasa ja minge avastama. See on parim retsept.
No Comments Yet, Leave Yours!