Rääkisin soomlasega ja ei vajunudki maa alla

Mäletan nii selgelt seda esimest korda kui võhivõõras soomlane minuga vestlust alustas. Oli 2012. aasta hilissügis ning istusin trammi oodates Helsingi kesklinnas. Laevani oli veel tunnike aega, kuid nagu ikka, tahtsin igaks juhuks varem kohale minna. Soome ja Eesti vahel edasi-tagasi tiirutamise perioodil saatis mind alati paaniline hirm rongist või laevast maha jäämise ees, sest see oleks suure vaevaga kokku pandud ajakava segi paisanud ning minu niigi tühjast rahakotist viimasedki eurod välja pigistanud.

Tänavad olid pühapäeva õhtule kohaselt rahulikud ning ilm sügiseselt kõle. Olin taaskord liiga vähe riideid selga pannud ning üritasin enda jakile kuidagi kapuutsi tekitada. See ei õnnestunud, mistõttu nägin vaimusilmas, kuidas tuule ja vihma käes seismine mulle kurjalt kätte maksab ning magistritöö kirjutamist jälle edasi lükkab.
See oli ka üks väheseid kordi, kui ma ei reisinud päris üksi. Sinises kotis minu kõrval värises Äpu, kes hirmunult liiklust jälgis ning aeg-ajalt mulle süüdistavaid pilke saatis. Otsustasin just tol korral, et kui vähegi võimalik, saab sellest esimene ja viimane kord, mil jalgsi koeraga reisin.

Trammini oli jäänud veel umbes viis minutit, kui üks vanem naine meie kõrvale istuma tuli. Esialgu ei pannud ta minu sinist kotti üldse tähele, kuid ühel hetkel märkasin, kuidas tädike sellelt silmi ära ei saa. Muutusin kohe ärevaks ja oleksin hea meelega kaugemale hiilinud, sest tol ajal ei tahtnud ma absoluutselt soome keeles rääkida ning oskasin juba aimata, et sellises vanuses inimene inglise keelt ei räägi. Tema pidas mind loomulikult soomlannaks ja hakkaski ühel hetkel mind sõbralike küsimustega pommitama. Neid tuli korraga hästi palju või mulle vähemalt tundus nii.
Sain kõigest aru, kuid suutsin oma peas iga võimaliku vastuse tarbeks vaid kolm esimest sõna ritta seada. Otsustasin siiski üritada (see tundus vähem piinlik), alustades oma juttu masinlikult sellest, kuidas ma tegelikult eriti soome keelt ei oska. Jutustasin talle lapsekeeles meie Äpust, tema rääkis oma poja kahest hundikoerast, kellest kunagi villand ei saa.

See oli aeg, mil ma Soome kolimisest alles unistasin. Muidugi tundsin lahkumise ees ka hirmu, sest kas või mõte sellest, et peaksin kunagi soomlastega nende emakeeles suhtlema ja ennast sealjuures hästi tundma, paistis mulle naeruväärne. Seda ei juhtu, mõtlesin.

Tol päeval Helsingis tajusin, et miski pole võimatu. Olin just nii pinges ja närviline, nagu olin alati ette kujutanud, kuid teise inimese sõbralikkus suutis mu üllatavalt kiiresti maha rahustada. Ikka ja jälle olen siin sellist sooja suhtumist kohanud, sest nii nagu eestlasedki, hindavad soomlased meeletult seda, kui keegi on näinud vaeva ning püüdnud nende keelt ära õppida. Eriti nüüd, kui Soome igal aastal aina rohkem ja rohkem välismaalasi saabub.
Samuti olen tähele pannud, et oma soome keele oskuse üle arutlemine on suurepärane ice breaker, mis pole mind siiani veel ühelgi intervjuul alt vedanud.