Aastake hiljem ehk siis kuidas ma Soomega ära harjusin

Mäletan nii selgelt eelmise aasta septembrikuud. See oli meie jaoks uute alguste aeg. Uus linn, uus kodu, uued inimesed. Üks asi, mille kohe esimesel nädalal ostsime, oli valge orhidee. Olen juba aastaid orhideesid armastanud ning teadsin, et ka meie Mikkeli koju tuleb üks selline hankida.
Esialgu oligi kõik hästi. Orhidee õitses, päevad olid täidetud meie esimese ühise korteri sisustamisega ning linnas ringi vaatamisega. Iga päev kogesin midagi uut ja huvitavat.

Aeg läks edasi. Kusagil oktoobris-novembris langesin pikemaks ajaks sügavasse masendusse. See oli nagu must auk, millest suutsin küll aeg-ajalt käe välja sirutada, kuid minema ei pääsenud. Siinne rutiin ei sobinud mulle, sest ma tundsin ennast kõikjal võõrkehana. Ka need kõige argisemad asjad, millele ma Eestis elades isegi ei mõelnud, tundusid rasked ja ebameeldivad. Sageli oli mul õhtul nii halb tuju, et läksin magama, nutt kurgus. Ja kui Rauno küsis, mis mul viga on, ei osanud ma üldjuhul mitte midagi konkreetset vastata. See oli meile mõlemale väga raske aeg.
Eks see oli puhas igatsus. Kõige selle järele, mida olin varem nii iseenesestmõistetavaks pidanud. Et head sõbrad on telefonikõne kaugusel, et saan nädalavahetusel ema näha ja kas või see, et mul ei tule poeriiulite vahel kõndides paaniliselt mõelda ja tõlkida, et kindlasti õige asi korvi pista.
Novembris tegin midagi valesti (ilmselt lisasin liiga palju väetist) ja peaaegu et tapsin meie orhidee. Alles jäid ainult lehed. Abikaasa arvas, et ega see lill enam ellu ei ärka ja sisimas olin temaga nõus, kuid prügikasti ma teda siiski ei visanud.

Möödusid pikad kuud ja ei mingit muutust, ei halvemuse ega paremuse poole. See kirjeldas väga hästi ka minu enda elu, ehkki kevadel hakkasin ennast esimest korda Soomes koduselt tundma, sest Mamk-ist leitud uued sõbrad muutsid kõik päevad kraadi võrra helgemaks.
Augustis koju tulles avastasin, et lehtede vahelt paistab uus vars. See oli veider aeg, sest kuigi tundsin ning tunnen Eestist ikka ja jälle puudust, olin pärast paarinädalast sealolekut tagasi Mikkelisse jõudes tohutult õnnelik. K o d u s.

Eelmisel nädalal sain teada, et Mikkeli muuseum on nõus mind praktikale võtma ning sealsed inimesed tundusid väga toredad. Juhataja mainis isegi võimalust, et kaugemas tulevikus mõni Eesti-Soome teemaline näitus kirjutada. See oli esimene kord, kui nägin tööalaselt tunneli lõpus mingitki valgust. Samal päeval puhkes meie valge orhidee uuesti õide.
See kõik tundus kuidagi kummaliselt sümboolne.