Kui mees on ära

Eks igal paaril kujunevad ajaga välja omad rutiinid, head ja halvad harjumused. Meie puhul on sama lugu, mistõttu ongi olnud huvitav jälgida, mida ma üksi kodus olles teistmoodi teen.

Veedan üllatavalt vähe aega köögis. Noh, muna ikka keedan ja kodujuustusalati segan ka valmis, aga ma ei nimetaks seda kokkamiseks.

Koristamise osas on motivatsioon nullis. Õnneks on ka segadust poole võrra vähem.

Teen kõvasti rohkem trenni. Sel nädalal olen lausa neljal päeval jõusaali jõudnud ning kui arvestada, et juba teekond sinna ja tagasi teeb kokku enam-vähem kuus kilomeetrit, võin enda üle üsna uhke olla.

Äpu tohib voodis magada ja riskib iga öö sellega, et ma võin ennast talle kogemata peale veeretada.

Tuleb mingi uus projekt ette võtta - ikka selleks, et igatsust peletada. Paar päeva tagasi tabaski mind ootamatult selline tunne, et ma lihtsalt p e a n enda fotodele päris oma kodu looma. Nüüd olengi iga õhtu sellega jupikaupa tegelenud.

Aeg-ajalt tuleb kadedusega võidelda, sest Abikaasa saadab mulle pidevalt imelisi pilte Põhja-Soome ning Norra mägede ja metsade vahelt. Lootisime tegelikult ka ise ühe ligilähedase marsruudiga retke sel sügisel ette võtta, aga kuna Rauno oli niikuinii kooliga minemas ja Eesti nädalad neelasid nii palju raha, lükkasime selle plaani määramata ajaks edasi.

Olin Rauno peale meie kaamera maha jätmise pärast küll natu pahane, kuid õnneks (või kahjuks) oskab ta ka oma telefoniga päris ilusaid pilte teha.

Palju smuutisid ja värsket mahla. Kuna Abikaasa marjadest ja muudest juurikatest eriti ei hooli, teen neid tavaliselt vaid mõnel korral nädalas. Nüüd olen iga hommikut kas värske porgandimahla või maasikasmuutiga alustanud.

Kohustuslik naisteõhtu - Abikaasa õde ja J. tulevad homme külla. Kook on juba külmas, kaardipakk valmis ning film välja valitud. Pühapäeva hommikul lähme kõik koos pikale jalutuskäigule, seega ka tervisenädal jätkub.

Kaks päeva veel.