Boyhood (2014)

Kui teil on tahtmist mõnda hoopis teistsugust filmi vaadata, siis soovitan Boyhoodi. Suurepärane ja täiesti unikaalne film, mis ennast veel järgmisel päevalgi ikka uuesti ja uuesti meelde tuletab.

Boyhood räägib põhimõtteliselt sellest, kuidas pisikesest poisist kasvab noormees, ent eriliseks muudab asja see, et filmi tegelaskujud saavadki kaamerate ees päriselt aastaid vanemaks. Ellar Coltrane, kes mängib peakangelast Masonit, on esimeste stseenide ajal vaid 6-aastane, lõpus aga juba täisealine - filmimine kestis enam-vähem 12 aastat. Uskumatu, kas pole?

Muidugi Richard Linklater ongi lavastajana tuntud selle poolest, et ega ta asju tavaliselt ei tee. Olen ära vaadanud ka tema triloogia Jesse'i ja Celine'i elust ja suhtest (Before Sunrise, Before Sunset, Before Midnight), mis on põhiolemuselt üsna sarnane - samad näitlejad, üks lugu, kolm osa aastatest 1995-2013.
Linklaterile paistab meeldivat luua filme, mis meenutavad dokumentaale ning kirjeldavad meie kõige igapäevasemaid tegemisi. Neis puudub tavapärane draama ning korralik kulminatsioon, mida üldjuhul ootame. Kõik tundub nii loomulik, et tekibki tunne, nagu saaks päriselt kellegi elutoaaknast salaja sisse piiluda. Linklater näitab, kuidas meist igaühe elust saaks teha filmi. Ja selleks polegi vaja panka röövida või maailma päästa. Võtmeks, mis Linklateri lood avab, on aeg ja inimeste muutumine ajas.
Linklateri stiil ei sobi kindlasti igaühele. Oleme harjunud pingega, emotsionaalsete kõrg-ja madalseisudega, filmidega, mis meenutavad Ameerika mägesid. Enda aju ümberlülitamine teisele sagedusele võtab aega ja ei pruugigi õnnestuda. Lisaks sellele kuulub Linklateri teostes ääremiselt tähtis roll dialoogile, teksti kuuleb kõvasti rohkem kui keskmises filmis, mistõttu nõuavad need vaataja sajaprotsendilist tähelepanu ja ei sobi väsinud kõrvadele.

Boyhood meeldis mulle rohkem kui Linklateri varasemad tööd, kuid tuleb tunnistada, et see on lihtsalt liiga pikk. Ma saan aru, et pärast 12 aastat vaeva nägemist on raske ühestki võttest loobuda, kuid 165 minutit filmile, mis vaatajat vahepeal kuidagi ei raputa või ühtegi tõelist pingeseisundit ei loo - seda on lihtsalt liiga palju.

Üks stseen, mis minu mällu sööbis, kujutab Masoni ema (Patricia Arquette) söögilaua ääres istumas ning oma poega kodust ära saatmas. Ta on armastanud, lahutanud, hariduse omandanud, lapsi kasvatanud, kodu loonud, hakkama saanud, kuid nüüd tundub, et see oligi kõik. "Arvasin, et elus on midagi rohkemat", tõdeb kahe täiskasvanuks saanud lapse ema.

Ja muidugi see lõpp, kui Mason ühe oma uue tuttavaga pikemalt vestlema jääb ning nende jutt üsna filosoofiliseks muutub:

-You know how everyone’s always saying seize the moment?
-I don’t know, I’m kind of thinking it’s the other way around, you know, like the moment seizes us.
-Yeah, I know, it’s constant, the moments, it’s just — it’s like it’s always right now, you know?

Ametlik treiler: