Docventures, silmakirjalikkus

Sellistel hetkedel on mul kahju, et mina elan Soomes ja teie, valdav osa minu lugejatest, Eestis. Sest Soomes läheb kolmapäeviti eetrisse üks imetabane saade nimega "Docventures", mis Twitteri kihama paneb ja mida tõesti, mulle tundub, peaaegu kõik soomlased kas või poole silmaga vaatavad.

See on saade, mis ühendab endas intelligentse arutelu ja vaba õhkkonna. Hämar ruum, küünlavalgus, varjamatu alkoholitarbimine ja äärmiselt vähe enesetsensuuri. Jutu vahele mahutatakse ära üks hea või väga hea dokumentaalfilm, mis keskendub õhtu teemale.

Täna oli tähelepanu keskpunkti toodud tekopyhyys ehk siis silmakirjalikkus. See, kuidas meile meeldib näidata enda paremat poolt või lausa valetada selleks, et meeldida. Kuidas inimeste jutt ja teod ei lähe väga sageli kokku. Ja olgem ausad, me kõik oleme selles süüdi, mõni rohkem kui teine. Kuid on vahe, kas teeskleb üks väike inimene või hoopis miljonite iidol, valitsus või rahvusvaheline ettevõte.
Filmiks oli valitud 2009. aasta film Bill Hicksi (1961-1994) elust.
Noortelt vähki surnud legendaarne koomik, muusik ning ühiskonnakriitik, kes sobib ideaalselt silmakirjalikkusele pühendatud saate kangelaseks. See oli see, mille vastu ta juba 15aastaselt võitlema hakkas. Pean seda märgiliseks, sest mulle tundub, et see on vanus, mil tehakse neid asju, mille pärast hiljem häbi tunda, mitte vastupidi. Ta lihtsalt oli eriline, nagu legendidel kombeks. Tarvitas enne narkootikume kui alkoholi, langes lõksu, käis ära põhjas ja tuli tagasi. Jõudis lõpuks tippu (kusjuures pigem mujal kui kodumaal) ning kuulis siis, et tal pole enam kaua elada jäänud.

Good evening, my name is Bill Hicks. I've been on the road now doing comedy 12 years, so, uh, bear with me while I plaster on a fake smile and plow through this shit one more time. … I'm kinda tired of traveling, kinda tired of doing comedy, kinda tired of staring out at your blank faces looking back at me, wanting me to fill your empty lives with humor you couldn't possibly think of yourselves.

Folks, it's time to evolve. That's why we're troubled. You know why our institutions are failing us, the church, the state, everything's failing? It's because, um – they're no longer relevant. We're supposed to keepevolving. Evolution did not end with us growing opposable thumbs. You do know that, right? There's another 90 percent of our brains that we have to illuminate.

Mulle jäi algusest peale mulje, et tegelikkuses oli selle mehe puhul huumor sageli kõrvaline. Tal oli mingi suurem sõnum, mis teda põletas ja mille ta tahtis edasi anda. Ja see sügav veendumus ja kindlus panigi rahva kuulama, vahet pole, kas asi lõppes solvumise või kaasakarjumisega. Filmi teises pooles saab see, et nali naljaks, mees rääkis ikka väga tõsistest asjadest, eriti selgeks.

Ma ei väida sugugi seda, et Hicksi sõnavõttudega alati nõustuda tuleks, kuid American: The Bill Hicks Story on väga hästi tehtud film. Seda ka tehniliselt, ehkki mõnda inimest võib see, mis mulle muljet avaldas, hoopis häirida. Rõhk pole intervjueeritavate nägudel, vaid nende häälel ja lool endal - sündmused on edasi antud fotoväljalõigete, videoklippide jms abil. Silmadel ei tule tööst puudust.

Kolmapäev on siin üks päev, mil tõesti tasub teleka ette istuda ja keskenduda. Seda juhtub suhteliselt harva.