Minagi olen nüüd osake statistikast

Sain täna ühe uue ja huvitava kogemuse - osalesin üleriigilises uuringus, mis puudutab Soomes elavate inimeste väärtushinnanguid.

Eestis elatud aastate jooksul ei sattunud ma kunagi nende umbes tuhande välja valitud küsitletava hulka. Esimene aasta Soomes ja õnn (loe: tunnike ühe tädiga köögis istumist) naerataski just mulle. Muidugi polnud valim seekord sugugi juhuslik, sest välja oli otsitud 1300 konkreetsetele kriteeriumitele vastavat osalejat.
Esimesed paar korda, kui statistikaameti tädi helistas, ei olnud mul võimalik vastata, kuid kolmandal korral sai ta mu siiski kätte. Imestasingi, et on alles sihikindlus, sest lihtsam oleks järgmine ette võtta. Kuid kuna valimi koostamisega on nii palju vaeva nähtud, oli neil ikka just mind vaja.

Täna viidi see intervjuu siis lõpuks läbi. Tädike tormas sisse, ei võtnud kingigi jalast ning hakkas küsima. Kohati tundus, et tal ei jää hingamiseks aega. Küsimusi oli 80 ringis ning mul oli nina ees võimalike vastuste vihik, mis kogu protsessi oluliselt kiirendas.

See oli tohutult veider kogemus, sest ma ei teagi, kas üldse keegi mind nii põhjalikult küsitlenud on, eriti veel võhivõõras inimene. Pidin isegi enda pikkuse ja kaalu kõva häälega välja ütlema, rääkimata siis meie pere sissetulekutest ning minu isiklikest poliitilistest veendumustest, mis Soomes muidu ä ä r m i s e l t harva jutuks tulevad.

Paaris kohas tekkis kahtlus, et minu vastused ei anna asjast adekvaatset pilti, nt küsiti, kas ma osalesin 2011. aasta eduskunta valimistel, kuid ei uuritud, kas ma tollal üldse Soomeski elasin. Samuti taheti teada minu vanemate ametikohta ajal, mil olin 14aastane, pööramata tähelepanu sellele, kas nad üldse minuga koos elasid või kui palju pereellu panustasid. Nii tuligi mul kiita isa head töökohta, jättes märkimata, et minul oli tema, kui oma pere sisuliselt maha jätnud mehe, saavutustest vähe kasu.

Küsimusele, mitu sajast Soomes elavast inimestest on välismaal sündinud, vastasin 10 ning ei pannudki palju mööda. Õige vastus jääb 5-6 vahele. Tädike, suutmata sealjuures naeruturtsatust tagasi hoida, mainis ära, et mingi ametikooli õpetaja oli 40 pakkunud.
Kohe, kui viimasele küsimusele sai vastatud, muutus minu külalise olek täielikult. Sain kiita oma keeletaseme, kiiruse ning aja eest ning kuulsin veel paari naljakat lugu. R. astus just siis uksest sisse, muidu oleks ta tõenäoliselt pikemalt seletama jäänud.