Hüvastijätt

See viimane ja lõplik hüvastijätt pole kunagi kerge. Mul on vedanud, sest kõik mulle kallimast kallimad inimesed on elus ja terved. Vanavanemaid pole mul juba ammu. Teangi neid tegelikkuses vaid juttude põhjal. Muidugi mõned vanema kohta käivatest lugudest, mida olen oma emalt ikka ja jälle kuulnud, on nii elavad, et aeg-ajalt kahtlustan, et äkki pole need ainult sõnad, vaid päris minu enda mälestused. See on võimalik.

Eile jäi ka Rauno oma vanaisast ilma. See uudis polnud küll täiesti ootamatu, sest ta oli pikalt haige ning juba päev varem selgus, et arstid on lootuse kaotanud.

Õhtul enne magamaminekut palusin Abikaasal vanaisaga seotud õnnelikke mälestusi jagada, sest olin teda ise ainult kahel korral näinud. Ja see oli aeg, mil ta tervis oli juba väga vilets. Tahtsin kuulda sellest mehest, kes ta oli enne seda, kui hädad üle võtsid. Lõpuks rääkisime kõiksugu surmaga seotud asjadest, nt sellest, mis tuleb pärast. Nutsin korraliku peatäie.

Kõige rohkem on kahju Rauno vanaemast, sest haigele võib surm ju omamoodi pääseminegi olla, kuid mis lohutab seda inimest, kes oma armastatust ilma jääb. Kõigi aeg tuleb kunagi, aga ükskõik, kui vana ma siis oleks, oma abikaasa kaotamisest hirmsamat asja ma ette ei kujuta. Usun, et me kõik tahame elada kellegi jaoks, ükskõik kui raske ja hall see argipäev ka ei oleks. Tahame ärgata oma inimese kõrvalt ja enne magamajäämist kas või korraks ta käest kinni võtta. Ühe pika ühise teekonna läbinud abielupaari jaoks on aeg nüüd otsa saanud.

Tänane päev möödus pileteid broneerides, aegu klappides ning lillepoodidesse kirjutades, kuid tundub, et kõik sai paika. Üldjuhul sõidame Eestisse hoopis teistsuguse tundega, seekord tean juba ette, et see saab raske olema. Püüan anda endast parima, et aidata ja toeks olla.