Loomulikult olen kõige ilusam

Kõik, kes blogimaailmaga sina peal, on kindlasti juba kuulnud, et ühes netifoorumis tuntud blogijaid välimuse põhjal ritta seati. Britt, kelle nimi arutelus korduvalt esile tuli, otsustas sellele jamale vastata, kutsudes blogijaid endast meigita pilte avaldama. Nii sai alguse kampaania nimega "Loomulikult olen kõige ilusam".

Mina, kes ma ennast argipäevadel üliharva värvin, võtan sellest muidugi hea meelega osa.

Pildi tegin mõni minut tagasi ning just selline ma igapäevaselt olengi - natuke lokiline, juuksed lohakas hobusesabas kinni ja ei mingit meiki. Oskan ennast ka üles lüüa ning kui on põhjust, võin seda täitsa nautidagi, kuid just sellises olekus tunnen ennast kõige mugavamalt.

Kahju ainult, et ma kaamerasse ei vaadanud, jäi selline eriliselt unelev ilme.

Ent tuleb tunnistada, et kuulun tegelikult just nende blogijate sekka, kes päriselus igasuguste komplekside käes vaevlevad. Kunagise ülekaalulisusega seotud traumad jäävad ilmselt alatiseks mu elu mõjutama, kuid viimaste aastate jooksul olen selles osas mitu sammu edasi astunud. Kindlasti ei hakka ma ennast kunagi mingi kaunitarina nägema, kuid võiks ka hullemini olla.
Heal päeval vaatan peeglisse ja mõtlen, et käib küll. Olen nii kaugele jõudnud, et julgen avalikus rannas ujumas käia, sõpradega sauna minna ning piltidel naeratada. Enamikule tundub see midagi täiesti iseesenestmõistetavat, kuid mitte mulle.
Ja õnneks on mul mees, kes ka kõige halvemal päeval mind ikka samamoodi armastab.