Idüll aias

Olen siin varemgi maininud, et Oksala on selline mehine maakoht, kus lehmad ringi tatsavad, õhus on sõnnikuhaisu ning iga nurga peal seisab mõni töömasin, kuid täna avastasin (nagu mitu korda varemgi), et kui natuke vaeva näha, võib ka siinses aias ennast täitsa mõnusalt tunda.

Ootame Eestist külalisi (neid saabub täna õhtul lausa kaheksa) ning oleme viimase nädala jooksul ennast peaaegu et hulluks koristanud. Kevad on maal alati selline keskmisest kiirem aeg, aga külalisi oodates nähakse ju veelgi rohkem vaeva, seega sel nädalal pole ma isegi lehti jõudnud lugeda, sest lihtsalt pole aega. Üleeile oli näiteks selline päev, kus pärast ärkamist kogu päeva jooksul umbes 15 minutit istusin ning tolgi hetkel ajasin maasikasuvega seotud asju, mitte ei olnud niisama.

Aga täna on see päev käes, mil meie inimesed kohale jõuavad ning lõpuks saab natuke rahulikumalt hingata. Ilma tõttu jäid küll mõned projektid lõpuni viimata, kuid mis seal ikka. Arvan, et ühel saarel keset rohelust ja järvi ei tohiks keegi ennast just väga halvasti tunda.

Ootusärevus on igatahes sees ning usun, et järgmised paar päeva jäävad mulle alatiseks meelde. Sellist asja pole veel varem olnud, et enam-vähem kogu meie sõpruskond ühel ajal siia satuks, enamikule on see üldse esimene kord.

Ja l õ p u ks on ka siia Kesk-Soome jõudnud see aeg, mil kõik põõsad ja puud järjest õide puhkevad. Ise ootan juba pikisilmi sirelite lõhna, kuid sellega läheb veel aega. Aga paari killukest meie aiaidüllist saan teiega praegugi jagada:

Vaade saunale

Üks minu lemmipaikadest Oksala aias

Õied, õied, õied

Meie sibulabeebid