Elust maal (jälle)

See on tegelikult lausa imetabane, kui ruttu maal nädalapäevad meelest lähevad. Ometi elasin ma nii kaua stabiilselt nende taktis ning nüüdki käib Rauno argipäeviti tööl. Minu jaoks on aga kõik päevad enam-vähem samasugused. Loevad hoopis teised asjad – milline ilm väljas on, kas maa on märg, kas mingi uus põõsas või taim juba õitseb ja kas või see, missugused lõhnad Oksala saart parajasti täidavad. Need on need märgid, mida nüüd tähele panen. Kalendrisse vaatamine tuleb ehk korra või kaks nädalas pähe.

Näiteks praegu tunnen, et suvi on käes, ehkki temperatuur püsib meil jätkuvalt kevadisena. Paar päeva tagasi läksin mööda sellest sirelipõõsast, mis nn vana maja hoovis seisab ning kuulsin suminat. Lõpuks on mulle armsad sirelid jälle õites ning nende lõhn muudab ka halli ja vihmase pühapäeva (nagu täna) väheke rõõmsamaks. Meie sibulabeebid ja salatilehed on samuti päris jõudsalt sirgunud ning täna sain esimest korda kaste sisse mõned koduaia sibulavarred pista. Maitses küll teistmoodi. Ümbrus on väga-väga roheline, nagu suvel ikka, ning muru kasvab vastikult kiiresti. Aga maasikahooaeg jääb sel aastal kõvasti hiljaks. Suurem marjasadu saabub ilmselt alles juuli keskpaigas.

Eile tegin midagi, mida poleks ausalt öeldes ettegi kujutanud – käisin lehmaaeda ehitamas. Vahepeal imestan ise ka, millist elu paar aastat tagasi endale planeerisin ja milline on praegune reaalsus. Täiesti ootamatult on minust tõsine maanaine saanud ning kuigi vägagi tõenäoliselt kolime sügisel linna tagasi, on siinselgi elul omad plussid. Eriti just selles osas, kuidas maal elamine mõttemaailma mõjutab ning väärtushinnangud paika loksutab. Soovitaksin sellist maateraapiat tegelikult kõigile.
Lehmaaiast veel nii palju, et see oli kohutav töö. Sääsetõrjest pole metsas mitte mingisugust abi, sest kuigi olin ennastki juba poolsurnuks mürgitanud, ründas mind ikka mitusada sääske korraga. Tunnen oma metsamehest abikaasale siiralt kaasa.

Pidime täna Raunoga pildistama minema. Olin seda juba kuu aega oodanud, aga muidugi vedas ilm sajaga alt ning kogu projekt tuli edasi lükata. Igatahes võib loota, et kunagi saate siin ühte mehist mustvalget pildiseeriat näha – 1969. aasta Impala ja ülikonnas abikaasa.

Saate vist ise ka aru, miks ma suvel nii harva kirjutan. Pole lihtsalt millestki "põnevast" kirjutada.
Viimase aja pildimaterjal on ka väga üksluine, sest üldjuhul pildistan kasse, kes läbi une hea meelega mulle poseerivad. Peegliga pole juba paar nädalat ühtki korralikku fotot teinud, üldjuhul sünnivad kõik pildid nii ootamatult, et ainult telefon on käepärast.

Köpi, Roope ja Nati – tavaline pühapäev

Uus mänguasi

Ruthi kiisubeebid