27. november 2015

Amy (2015)

Kurb.

Olen piisavalt vana, et mitte võtta tõe pähe kõike, mida ekraanil näidatakse või lehes kirjutatakse, aga Asif Kapadia "Amy" raputas mind küll põhjalikult. See on tegelikult veider, sest kogu maailm teab, kuidas Amy Winehouse'i lühike elu lõppes, kuid see ei teinud vaatamist sugugi kergemaks, pigem vastupidi.
Foto: Exclaim
See on lugu andekusest, sõltuvusest ja armastusest ja sellest, mis juhtub, kui üks niigi katkise hingega noor naine saab äkitselt maailmakuulsaks.

I write songs because I'm fucked up in the head.

Kahtlustan, et 23. juulil 2011, kui meediasse jõudis teade Amy surmast, mõtlesid paljud, kuidas sel kõigel lubati nii kaugele minna ja miks keegi teda ei peatanud. Filmi põhjal saab selgeks, et nende inimeste häält, kes Amyt armastasid ja aidata tahtsid, ei võetud kuulda.
Amy elus mängis võtmerolli tema isa, kelle arvamus talle korda läks ja kelle lähedust ta igatses. Ja mulle tundub, et ta jäigi seda igatsema. Võimalik, et oma isa oleks Amy kuulanud, kuid vähemalt filmi põhjal jääb vägisi mulle, et viimane hoolis rohkem rahast ja kuulsusest. Vajalikul hetkel ei öelnud ta oma tütrele "ei" ning pärast oli liiga hilja.

I ain't got the time
And if my daddy thinks I'm fine
He's tried to make me go to rehab
I won't go, go, go


Ma ei tea, kas keegi suudab ärritumata kuulata Amy ema meenutusi sellest, kuidas tütar nii talle kui ka isale juba varases nooruses paljastas, et on avastanud kavala dieedi, mis koosneb söömisest ja oksendamisest. Ja nemad ei võtnud midagi ette, vaid lootsid, et küllap see läheb mööda.
Või kui Amy isa ütleb, et ta tundis, et tütar peab ise enda tegude eest vastutama. Teatud kontekstis võiks selle väitega ju nõuski olla, aga kui üks noor inimene on jõudnud punkti, kust ta võitleb nii buliimia kui ka alkoholi- ja uimastisõltuvusega, ei saa eeldada, et ta sellest mustast august omal jõul välja pääseks. Kui lisada võrrandisse veel kuulsus, raha ja see viis, kuidas meedia nö langenud staaridest toitub, paistab see peaaegu võimatu.

Tean, et Mitch Winehouse on "Amy" maapõhja neednud, kuid see pole film, mis koosneks ainult paparatsode poolt püütud videoklippidest või seda kurba lugu k õ r v a l t jälginud inimeste sõnavõttudest. Oma panuse on andnud paljud Amy pereliikmed, sõbrad ja kolleegid – Kapadia viis filmi tarbeks läbi üle saja intervjuu. Kõige rohkem läksid mulle südamesse tema parimate sõbrannade Juliette'i ja Laureni mälestused, millest peegeldub siiras abitus ja tollane lootus, et äkki tuleb nende Amy ikkagi tagasi.

"Amyt" vaadates meenus mulle ka aeg, kui käsitlesime kirjandusetunnis "Anna Kareninat" ning otsisime vastust küsimusele, kas suur armastus on õnn või õnnetus.
Hävitav suhe Blake Fielder-Civiliga, kes tõi lauljanna ellu muuhulgas ka kokaiini ja heroiini, oli kindlasti õnnetus ning Amy sai sellest vähemalt mingil tasandil isegi aru. Kuid armastus on armastus.

I fell bang in love with someone and it didn't do me any favours.

Aga kui poleks olnud Blake'i, ei oleks tõenäoliselt ka "Back to Black'i" ja võib-olla oleks Amy Winehouse lihtsalt üks andekas džässlaulja, kellest laiem publik midagi ei tea. Nagu ikka, tulevad need kõige paremad ja ausamad laulud murtud südamest. Need on lood, millega maailma vallutada.

For you I was the flame
Love is a losing game

Five story fire as you came
Love is losing game

One I wished, I never played
Oh, what a mess we made
And now the final frame
Love is a losing game




Just "Back to Black" tegi Amyst legendi, kelleks ta võib-olla ise saada ei soovinudki. Amy oleks tahtnud lasta muusikal rääkida, kirjutada, stuudios lugusid lindistada ning rahulikult tänaval kõndida.

I’m not a girl trying to be a star or trying to be anything other than a musician. … I don’t think I’m going to be at all famous. I don’t think I could handle it. I would probably go mad.

Ent "Amy" pole film, mis keskenduks vaid sellele, miks loo peakangelane ennast 27aastaselt surnuks jõi. See on tribuut ja vähemalt mulle tundus, et ma sain näha osakest päris Amyst.
Mitmed Amy laulud said minu jaoks uue tähenduse. Nii valusalt ausat laulukirjutajat ja erakordset häält annab otsida. Amy oli ainulaadne.
Foto: Rolling Stone
5/5

4 kommentaari:

  1. Ma ei olnud varem staaride elude peale nii sügavuti mõelnud, kui peale Amy filmi. Tead, Igor, kes oli suht meeh, kui teatasin, millise filmi valisin, siis terve filmi jooksul ta ei liigutanud kordagi. See oli paeluv, kurb, huvitav, frustreeriv. Kujutan ette, kuidas Koit Toome läheb poodi ja paar neiut jooksevad ligi, et autogrammi saada. Kuid, mis toimub välismaa staaridega on ülemõistuse, ja seadusega võiks olla mingi privaatsus inimesele seatud. Amy suurimaks nõrkuseks oli tema pere. Mulle jäi mulje, et isa, keda varem polnud tema jaoks, oli nüüd nagu kopikas kohal. Ja teadagi, mis põhjusel.

    Peale Amyt vaatasin ka Kurt Cobaini filmi, ja enam vist ei taha staaride filme vaadata. :D Maailmas valitseb ebaõiglus.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on kurb paradoks. Need andekad (sest suur osa kuulsustest on selle tuntuse ikkagi välja teeninud, mingid reality-staarid on teine teema) inimesed tahavad seda, mida nad teevad, maailmaga jagada, kuid mida enam rahvas neid armastab ja hindab, seda raskemaks ja sageli täiesti väljakannatamatuks nende isiklik elu muutub. Mul on muide Cobaini film järgmisena kavva võetud. Ilmselt saan jälle nutta.

      Kustuta
  2. Anonüümne30.11.15, 09:38

    Aitäh, Kadi, et sellest filmist kirjutasid, ma laadisin ka kohe alla ja vaatasin ära. Mulle pole Amy kunagi väga meeldinud, sest ma pole viitsinud ta muusikasse süveneda ja jättis külmaks, see 24/7 tema laulude raadios leierdamine oli isegi tüütu. Aga film väga meeldis ja õppisin Amyt hindama. Tema hääl oli ikka täiesti unikaalne ja võimas. Vaatasin seda koos mehe õetütrega, kes hetkel 15. Tema jaoks kindlasti hea õppefilm, et kids, don't do drugs. Alguses on "süütu" kanepi popsimine, aga hiljem läheb asi täiesti lappama.

    Ma algul mõtlesin, et äkki Amy oli isiksusena siis liiga nõrk. Lasi end õnnetust armastusest nii kõikuma lüüa. Kõik me oleme oma õnnetud armastused ju üle elanud, hirmus jah, aga mitte nii hirmus, et elu peaks käest laksma. Aga lõpuks ma sain aru, et tal jäigi lähedaste armastusest puudu. On tore, kui on olemas toredad sõbrannad, aga nende nimel sa ju ometigi ei ela. Kõige olulisem on esmalt vanemate heakskiit ja armastus. Kui sa seda alateadlikult ei tunneta, siis võibki tekkida küsimus, et aga milleks see kõik? Mis mõttega ma üldse elan ja olen?

    Väga traagiline lugu. Ma ei kujuta ette, kuidas tema vanemad edasi saavad elada teadmisega, et nende armastuse puudumise tõttu Amyt enam pole.

    PS! Jaanika, mina olen Koit Toomet näinud perega rahulikult K-Rautas jalutamas, mitte keegi ei käinud autogrammi küsimas :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul oli Amy muusikaga enne sama lugu, et teadsin neid põhihitte (nt "Rehab", "Back To Black") küll, aga need polnud mind eriliselt kõnetanud. Nüüd avastasin tema muusika hoopis teise nurga alt ja olen leidnud mitu lugu, mida ikka uuesti ja uuesti kuulan, näiteks "Tears Dry On Their Own", "Love Is A Losing Game", "Stronger Than Me", "You Know I'm No Good" ja "Wake Up Alone". Igatahes kui "Back to Black" albumit kuulata, siis see on ju täielik appikarje. Ja samal ajal tema isa muudkui korraldas uusi ja uusi esinemisi ning rääkis ajakirjanikele, kuidas tema muudkui üritab ja Amy ei kuula. Jäi mulje, et isa lootis, et asjad saaks äkki kuidagi nii korda teha, et raha kaotsi ei läheks, st et tütar lõpetaks kenasti päevapealt joomise ja kobiks lavale. Blake murdis küll Amy südame, kuid katki oli ta juba ammu enne seda.

      Kustuta