Sain nii esimese kui ka teise Margus Karu romaani õelt kingituseks ning kui "Nullpunkti" puhul ei osanud ma midagi tahta või loota, siis "Täna on täna ja forever on forever" suhtes olid ootused põhjendatult kõrged. Kohe, kui augustis Eestist koduteele asusime, avasin oma uue raamatu ja hakkasin õhinal pihta. Vaid paarkümmend lehekülge hiljem jätsin lugemise pooleli. Ma ei teagi, miks. Mitte et oleksin teist "Nullpunkti" oodanud, aga see polnud kohe kindlasti see lugu, mida olin ette kujutanud. Isegi autori stiil oli minu meelest hoopis teistsugune. See, mis "Nullpunktis" paistis loomulik (näiteks eneseiroonia ja humoorikad võrdlused), tundus nüüd pingutatud ja kunstlik.
"Nullpunktist" olen kirjutanud siin ja sellel raamatul on minu südames tõesti eriline koht. Olgugi et Johannese lugu sündis minu jaoks mitmes mõttes liiga hilja, lennutas see mind ajas tagasi ja sundis raskeid noorusea kogemusi justkui uuesti läbi elama. Selles ajamasinas istudes ei tundnud ma enam valu või kurbust, vaid lohutust ning kohati isegi uhkust. Et see oli minu teekond ja ma pidin selle läbi käima, et saada selleks inimeseks, kes olen täna.
"Täna on täna ja forever on forever" sattus mulle taas ette novembrikuus ning siis otsustasin, et enam ma seda käest ei pane. Kuna igasugused ootused olid selleks ajaks maha maetud, ei äratanudki algus enam võõrastust. Hakkas täitsa huvitama, et mis sellel Tekla Tuulel (raamatu minategelane, reklaamiagentuuri töötajast telesaatejuht, kes mitte millestki rõõmu ei tunne) viga on.
Põnev algus |
Nimelt saabus lõpus korralik püant. Ja vähe sellest, sest niigi ootamatule lõpplahendusele järgnes veel üks üllatus ning kokkuvõttes keerati vint ikka raksuga üle.
Kusjuures see viimane vimka (vihje: rinnahoidjapael) võib neile, kes teksti teistmoodi mõtestavad, üldse tulemata jääda. Samas andis loo lõpp mulle mitmes mõttes hingerahu, sest õhus oli nii mitu küsimust (näiteks KUIDAS ta ikkagi lennukisse pääses), millele ma pikisilmi vastust ootasin.
Ent minuga enam-vähem samavanune Tekla Tuul ja tema mõttemaailm jäidki mulle arusaamatuks. Ma ei mõistnud tema hingevalu, tema egoismi, tema esialgset apaatsust ja hilisemat elujoovastust. Mitte et tekst ei annaks põhjendusi ja seletusi, aga nendest ei piisanud. Midagi jäi puudu.
Keelekasutusest ei saa selle raamatu puhul ei üle ega ümber. Tõenäoliselt võinuks autor tekstiga rohkem tööd teha, ehk saanuks toimetajagi siin-seal rohkem muudatusi läbi viia, aga k i n d l a s t i pidanuks paar nalja maha kriipsutama. Liigne püüdlikkus lugejat naerma ajada kumab korduvalt läbi ja häirib. Ja sõnad nagu "nussutamine" pole kuidagi moekad või noortepärased, seega need võiksid üldse olemata olla.
Väga meeldis see, kuidas Karu vahendab inimese seksuaalsust, sest lugedes ei tundu hetkekski imelik, et peategelasel esineb intiimsuhteid nii meeste kui ka naistega. Paandunud homofoobidel pole aga põhjust tikkude järele tormata, sest igasugusest "homopropagandast" on asi ikka väga kaugel.
Positiivne on ka see, et "Täna on täna ja forever on forever" tekitab arutelu. Pidasime Siiliprouaga hiljuti maha viietunnise Skype'i kõne, millest hammustas tubli tüki just Karu raamatuga seotud muljete vahetamine. Selge on see, et loetu ei jätnud meid kümaks, ehkki olime mõlemad üsna kriitilised.
Kui lõpetuseks veel "Nullpunkti" ja "Täna on täna ja forever on foreverit" võrrelda, siis ütleksin, et tegu on lugudega, mis võiksid aidata või inspireerida. Need on lood eneseleidmisest ja probleemide seljatamisest. Esimese sõnum kõnetas aga mind isiklikult märksa rohkem, olgugi et nullpunkti jõuavad tegelikult (ühel või teisel viisil) mõlema raamatu peakangelased.
Mõned stiilinäited:
Ema kartis mu pärast. Vanaema kartis mu pärast. Ma olin lapsena sama emotsionaalne ja sisukas kui märkmepaber, kuhu pole veel midagi kirjutatud. Mul oli ükskõik. Mul ei olnud lemmikmänguasju või -sõpru või -multikat või -toitu. Mu jaoks ei olnud musta ega valget ega isegi erinevaid halli toone – kõik oli läbipaistev. Ma sõin, sest pidi, ja jõin, sest muidu tuli janu. Ma kuulsin muusikat ja nägin pilte, aga ma ei kuulanud ega vaadanud. Ma ei naernud, sest ma ei näinud sellel põhjust. Ma ei armastanud. Ma ei teinud ühtegi neist asjadest, mis teeb lapsest lapse või funktsioneerivast organismist inimese. Poomissõlmes nabanöör oli lämmatanud minus inimlikkuse. – lk 14.
Maja näeb lähemalt välja, nagu oleks Saku Suurhall ja Linnahall lapse saanud ning see arenematu kunstimeelega jõnglane oleks end rasvakriitidega värvilisi abstraktseid kujundeid täis joonistanud. – lk 165.
Nõjatun baariletile ja lasen silmadel joosta üle orbudepillerkaari. Kõik siin asutuses viibivad sellid ja näitsikud on nii ülistiilsed ja isikupärased, et moodustavad oma erakordsete outfit'idega ühtlase massi, nii et keegi väga silma ei paista. Selliseid Okasroosikese kompleksi põdevaid värvisin-enda-juuksed-juba-põhikooliajal-blondiks-ja-sirgendan-neid-iga-päev-sest-kõik-mu-sõbrannad-teevad-seda-ja-ma-ei-taha-ju-mingi-veidrik-olla-neidusid ja olen-keskastme-juht-ning-mul-on-ilus-auto-seega-väga-pingutama-ei-pea-et-naisi-saada-tüüpi tüüpe siin asutuses ei ole. – lk 188.
Ma enam ei proovi. Ma enam ei proovi olla. Ma lihtsalt olen.
Muusika pandi kinni ja teised kogunesid mu ümber ja ma tahtsin neile öelda, et kõik on korras, aga iga kord, kui proovisin lauset alustada, puhkesin taas nutma. Ma ei tea, kui kaua ma seal vesistasin ja tatti pritsisin, enne kui ma lõpuks ometi ühe lause üle huulte sain.
"Millal kõik nii hästi hakkas minema?"
"Kogu aeg on hästi olnud. Sa varem lihtsalt ei märganud seda." – lk 212.
Oo, ma olen ka pikalt selle raamatu lugemist edasi lükanud, tuletasidki meelde, et peaks käsile võtma.
VastaKustutaMuuseas, ma olen päris mitmel korral tähele pannud, et juhul, kui autori esimene teos on ülimenukas olnud, siis ongi teise teose kirjutamisel (eriti kui pole nö järjeraamat) suuur pinge peal. Ja siis tekivadki olukorrad, kus tundub, et tekst on liiga kunstlik või ülepingutatud. Et noh, autor ise hakkab lihtsalt voolava kirjutamise asemel liiga palju üle mõtlema, et teha teisest raamatust esimese vääriline järglane.
Siiliprouga arutledes jõudsimegi selle tõdemuseni, et mitmes mõttes on autor ennast ise lõksu mänginud ja püüab liiga palju kirjutada seda lugu, mida temalt oodatakse. Et p e a b olema humoorikas, noortepärane jne.
KustutaNaljakas, et oodatakse teist samaväärset teost kui oli esimene. Mina lugesin mõlemaid ja jäin ka teisega rahule, aga maitsed loomulikult erinevad ja kõik ei saagi kõigile ühtemoodi meeldida.
VastaKustuta