12. märts 2016

Tarmo Virki "Minu Helsingi" (2015) – ühe mehe egotripp

Ostan harva raamatuid, mille osas mul puudub igasugune eelhäälestus. Tarmo Virki "Minu Helsingi" krabasin aga täiesti juhuslikult kaasa Tartu Apollost, sest mul oli natuke vaba aega üle ning mõtlesin, et väga mõnus oleks minna Creppi ja midagi lugeda.

Elan Soomes, kuid mul puudub Helsingiga isiklik suhe. See on mulle nö läbisõidulinn, kus me üldjuhul pikemalt ei peatu.
Erandiks on Helsingi Linnanmäki lõbustuspark, kuhu oleme sattunud lausa kahel korral, kusjuures neist esimesel palus Rauno minu kätt. Viibisime parajasti kõrgel Helsingi kohal, seega üks väike tükk minu südamest jäi tol suveõhtul sinna. 
Kuna kavatseme mais lõpuks Helsingit avastama minna, lootsin, et see raamat oleks toredaks sissejuhatuseks ning pakuks põnevaid ideid, mida seal ette võtta.

"Minu Helsingi" põhirõhk ei ole aga Helsingi linnal, vaid 1991. aastal perega Soome kolinud Tarmo Virki karjääril. Soome kolides oli Virki kõigest keskkoolipoiss, sealt lahkudes edukas ajakirjanik. Need peatükid, kus Virki üritab Helsingile keskenduda, näiteks lapsevankriga mööda linna jalutades, mõjuvad otsitult. Autor küll kiidab oma lemmiksöögikohti (nt linna parim hiinakas olevat Nan King (lk 126), viib lugeja avastama Hietaniemi surnuaeda jms, kuid nendest väikestest kõrvalepõigetest ei piisa.

Esimene märksõna: name-dropping. See võtab hästi kokku minu esmamulje, sest eriti alguses tundus, et ma ei loe mitte Helsingist, vaid Virki kirevast seltsielust ja tänaseks nimekatest tuttavatest ja sõpradest.

Teine märksõna: segadus. Lugu on hüplik ning silma jäi stiili- ja faktivigu. Inimeselt, kes teenib elatist kirjutamisega, oodanuks enamat.

Seoses Urho Kekkoneni valitsusajaga räägib Virki soometumise asemel soomestumisest (lk 33) ning Soome iseseisvuspäevaks peab 6. juulit (lk 70), mitte 6. detsembrit.

Eriti häirisid mind pidevad sõnakordused. Mõned stiilinäited:
Keskendumine millegi pikema kui paarileheküljelise artikli kirjutamisele on suur katsumus, kui oled aastaid kirjutanud artikli või viis päevas, erinevatel teemadel. Ja järgmisel päeval võtnud ette uued teemad. (lk 52)

Endise Reutersi-kolleegi kommentaar Facebookis, aastaid pärast seda, kui me kumbki enam selle tööga ei tegele, on paljurääkiv. Loomulikult räägib see kommentaar kõigepealt tööpingest. (lk 140)

Kuigi korteri väärtus pikemas perspektiivis tõuseb, võib kuluda aastaid, enne kui korteri hind remondi hinna võrra tõuseb. (lk 153)


Huvitav oli lugeda Eesti saatkonnahoone kirevast ajaloost ("Saatkonna suletud uste taga") ning sellest, kuidas erinevad Tallinna ja Helsingi vanalinnad ("Siia saagu linn!").

Virki juhib tähelepanu ka sellele, kuidas peamiselt 1960. ja 1970. aastatel hävitati Helsingis imekauneid ajaloolisi ehitisi, et teha ruumi betoonmonstrumitele (lk 186). Sama toimus ka paljudes teistes Soome linnades. Mäletan, et Mikkeli muuseumis vanu fotosid üles pildistades sain paraja šoki, nähes, kui kaunis seal omal ajal oli. Ent siis saabus uuendusslaine, mille käigus lammutati suur osa vanast kesklinnast. Asemele ehitati mittemidagiütlevad karbid.

Miks nimetan seda raamatut egotripiks?
Mulle tundub, et isegi kui sa oled tõesti edukas – ja Virki kahtlemata on tasemel tegija –, pole vaja seda igal võimalusel välja tuua ja rõhutada. Näiteks räägib autor lugejale üksikasjaliku loo sellest, kuidas Bloomberg üritas teda Reutersist ära napsata.
"Tänan, aga mu vastus on ei. Ja oksjonit ma tõesti ei planeerinud korraldada."
Ta räägib mulle veel pool tundi, kuidas ma kindlasti peaksin neile tööle tulema. Ma olen oma otsuse teinud. (lk 82)

Kirjeldades probleeme majaühistuga, meenutab autor koosolekut, kus otsustati, et nende majas tuleb ette võtta toruremont. Virki on ainus, kes hääletab remondi vastu, sest peab seda liiga kalliks, kuid ta on täiesti veendunud, et just temal on õigus.
Hääletan ainsana vastu. Vihastan, kui kõik soomlased hääletavad nagu lambakari raha raiskamise poolt. (lk 154)

Või näiteks viis, kuidas ta kirjeldab ühte Nokia pressikonverentsi:
Pressikonverentsil esitan esimese küsimuse. 
"Härra Ollila, viie aasta eest, kui Kallasvuo nimetati tegevdirektoriks, lubasite peatselt tagasi astuda, aga te olete ikka veel siin – millal te lahkute?"
Küsimus on Ollilale selgelt ootamatu. 
"Peatselt," kogeleb ta vastuseks. 
Lubadus on antud. Pärast pressikonverentsi tulevad tuttavad Nokia töötajad mind tänama. (lk 207)
Ent Helsingi teisejärgulisusest ja autori enesekesksusest enam ärritas mind Virki lahmiv halvustamine. Helsingi võib mulle võõras olla, kuid autor räägib sageli soomlastest ja Soomest laiemalt. Olen siin blogis isegi kirjutanud, et Soome pole mingi paradiis, nagu veel mõned aastad tagasi Eestist võis paista, ent Virki nägemus kaldub jällegi teise äärmusesse.

Nõus, Pisa testides on soomlastel hästi läinud. Samas on Soome viimaste aastate jooksul kukkunud edetabeli tipust kohati ka Eestist madalamale tasemele. Ja kui mõne aasta eest süvenesin Pisa testide metoodikasse, sain aru, et nad mõõdavad eelkõige aastakäikude ühtsust. Üldist halli massi tootev koolisüsteem ongi sellises võrrandis kõige edukam. (lk 104)

Saksa keele tublisti ülekaaluline, aga selle võrra rõõmsam õpetaja tarvitas eriti rohkelt viisi, mis on Soome õpetajate hulgas üldlevinud – lapsi kiidetakse ükskõik millise vastuse eest.  Näiteks vastan mingile küsimusele: "Jah." Õpetaja: "Väga tubli. Hea vastus, aga seekord on see siiski ei." Positiivsus on kindlasti parem kui täielik mahategemine, aga kui õpilane on 20 korda järjest valesti vastanud ja teda iga kord kiidetakse, on see kindlasti veel rohkem frustreeriv. (lk 105)

Jah, õpetajad on Soomes tunduvalt leebemad, ehk isegi liiga leebed, kuid mulle meeldib, et valesti vastamine ei ole siin mingi häbiplekk. Ilmselt just seeõttu julgevad õpilased tunnis märksa aktiivsemalt sõna võtta – eksimine ei hirmuta. Olen ka ise Soomes koolis käinud ja vähemalt mulle jäi siinsest õpikeskkonnast posiitivne mulje. Kui rääkida üldist halli massi tootvast koolisüsteemist, siis julgen küll väita, et võrreldes Eestiga on Soome süsteem kordades paindlikum ning pakub rohkem võimalusi individuaalseks lähenemiseks.

Õnneks või kahjuks on suur osa autori arvamustest esitatud sellises vormis, et neid ei saagi tõsiselt võtta.
Hulluks teeb olukorra see, et üha "moodsam" ei paista soomlastele mitte ainult enda tapmine, vaid kogu oma pere mahalöömine. (lk 108)

Välismaalased on napilt inimesed – õnneks päästab eestlasi tänaval vähemalt nahavärv. (lk 110)

Turistidele on sellised sündmused elukauged, kuid kuna eestlasi ja välismaalasi on Soome koolides üha rohkem ja mentaalse tervisega on soomlastel üha rohkem probleeme, ei ole kindlasti kaugel vahejuhtum, kus hukkuvad ka mujal kui Soomes sündinud koolilapsed. (lk 113)

Soomlastes on mingisugune sügaval olev tung võimu ja autoriteeti kummardada. (lk 155)


Märgiline on ka raamatu epiloogist pärit katkend:

"Tarmo, kas sa ei ole aru saanud? Kõige aluseks on sellel maal kadedus." 
See lause jääb kummitama pikaks ajaks. Kas see on võimalik? Kas tõesti?
Vaadates tagasi Helsingis veedetud aastatele ja olukordadele, mis olid kõige imelikumad, selgitab see lause üllatavalt palju. (lk 245)

Minu-sari mulle üldjuhul meeldib. Kahju, et just Helsingile pühendatud raamat sellise pettumuse valmistas.

4 kommentaari:

  1. Mulle on minu-sari üha enam pettumust valmistanud. Helsingit pole lugenud, aga midagi head sellest ka kuulnud pole. Tundub, et minu-raamatud ongi üks hea viis egotrippida. Vabandan nende autorite ees, kes sellele rongile astunud pole, kuid minu loetud raamatutest on rohkem kui pooled oma võimaluse mõnuga ära kasutanud.

    Selle isikliku kogemuse ja üldistuste tegemisega on tegelikult üldse huvitav lugu. Päris mitmes minu-raamatus on kohaliku rahva suhtes kuidagi üleolevad oldud, halvustatud. Samas, ju siis oli selliseid kokkupuuteid ja seega alust nii kirjutada. Mul on ka Eestis olnud igasuguseid juhtumeid, nii häid kui halbu. Kirjutades kusagil mõnest heast juhtumist, laiendan seda neile, kes pole seda ära teeninud. Kirjutades halvast, teen headele liiga. Kui üldse mingit arvamust ei kujunda, tekib küsimus, miks siis üldse minu-raamatut kirjutada... Keeruline :) Aga seda enam hindan neid lektüüre, mis on hoolimata negatiivsetest ja/või positiivsetest kogemustest objektiivsed välja kukkunud. Kahjuks on selliseid mulle vähe ette sattunud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nojah, pean tunnistama, et enne "Minu Helsingit" polnud ma mitu head aastat ühtegi Minu-sarja raamatut lugenud. Aga mul olid neist head mälestused. Seda muidugi, et arvamuse peab kujundama, aga arvamisel ja lahmimisel on minu silmis suur vahe. Eriti juhul, kui lugu ilmub sarjas, kus iga linna/riigi kohta antakse välja ainult üks raamat.

      Kustuta
  2. Need Minu-sarja raamatud on täiesti seinast seina, aga siiani on üks mu lemmikuid "Minu Soome". Autori stiil sobis mulle, meeldis, kuidas ta ei lahminud, vaid püüdis olukorda analüüsida.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. "Minu Soome" meeldis mulle ka. Olen sellest omal ajal isegi arvustuse kirjutanud :)

      Kustuta