29. juuli 2016

Kui sõber jääb kadunuks

Sel nädalal olen korduvalt mõelnud armastusest. Armastus on nagu salakeel.

Mäletan seda päeva, kui kassipoeg Köpi Oksala saarele tuli. See oli üks 13 ja reede 2015. aasta talvel. Saabus väike murjan, natuke pahura ilme ja pelgliku olemusega. Korraks kartsime, et äkki ta ei kohanegi. Roope, kes oli temast aasta vanem, kasutas iga võimalust, et uut elanikku proovile panna ja kiusata. Köpi oli talle nagu mänguasi. Muidugi hoidsime poistel silma peal ja iga kord, kui must karvakera liiga kõva häält tegi, läksime talle appi. 
Kaks nädalat hiljem olid nad parimad sõbrad. Nagu sukk ja saabas, suur ja väike vend. 
Kui Köpi kukkus, peapõrutuse sai ja mõnda aega tasakaaluhäirete all kannatas, läks Roope talle isegi liivakasti appi. Või kui vana õuekass ennast tagasihoidliku iseloomuga Köpi peal välja elas, astus Roope alati vahele.

Mul on olnud igasuguseid loomi. Hamstritest ning suurest valgest rotist kasside ja koerteni. Aga sellist sidet, nagu minul ja Köpil, pole mul isegi Äpuga. Me avastasime oma salakeele. Tahtsin teda koju kaasa võtta, aga kuna Raunol on kassiallergia, tuli mul leppida sellega, et näen teda ainult Oksalas. Pealegi elasimegi siis suurema osa ajast maal. 

Kutsume teda prantslaseks, sest tegu on tõelise gurmaaniga, ning laiskvorstiks, sest heal juhul (kui temperatuur ja tuulesuund klapivad) viitsib ta üks-kaks tundi õues liikuda, veetes ülejäänud päeva diivanil lösutades. Sel ajal, kui teised kassid hiiri ja linde taga ajavad, jahib Köpi liblikaid ja kärbseid. Kui kaks vanemat kassi kaklema hakkavad, põgeneb tema puu otsa. 

Teisipäeva hommikul ärkasin ja tundsin, et midagi on valesti. Köpi pole kunagi üle ühe öö ära olnud, sest see tähendaks liiga mitme toidukorra vahelejätmist. Käisin ringi ja hõikusin teda, kuid suutsin ennast maha rahustada. Me kõik uskusime, et ta tuleb tagasi.

Nüüd on käes reede ja Köpit pole ikka veel. Olen saare risti ja põiki läbi kõndinud ning hääle kähedaks karjunud. Käinud nii metsas kui ka heinamaadel, suutmata teda leida. Kõige hullem on see, et Köpis pole seiklejahinge ning kuna ta on ära lõigatud, ei tekita ka pruudid temas mingit huvi. Pole ühtki trööstivat seletust, miks ta koju pole tulnud.
Käin ringi ja näen teda kõikjal. Iga must asi meenutab mulle Köpit ning ärgates tõttan esimese asjana kontrollima, et ega ta ukse taga ei oota. Ei oota. Mõtlen hirmuga, kunas saabub hommik, mil ma enam uksele ei jookse, sest lootus on kadunud.

Viimase kahe päeva jooksul olen nii palju nutnud, et imestan isegi, kuidas pisarad otsa ei lõppe. Meil on parajasti Salo sõbrad külas ja see aitab, kuid oma mõtetega üksi jäädes hakkan lohutamatult ulguma.

Te ei taha teada, mitu korda päevas ma ette kujutan, et ta mõne põõsa tagant välja hüppab ja kuidas ma siis reageerin. Näen teda nii selgelt, et jään peaaegu uskuma, et see on tõsi. Aga siis toob miski mind tagasi maa peale ja mu süda murdub iga kord uuesti.
Või kuidas ma ennast piinan, meenutades, kuidas hiljuti kaks Köpist tehtud videot telefonist ruumipuuduse tõttu ära kustutasin, sest "seal ei toimunud midagi erilist". See on mulle valus õppetund, sest just need igapäevased hetked on kõige väärtuslikumad.

Ja ma saan aru, et me elame turvatundeta maailmas, kus preestritel lõigatakse kirikus kõrisid läbi, inimesi aetakse tahtlikult veokiga alla jne, aga see kõik paistab praegu nii kauge. Maailm on täis hirmu ja viha, mistõttu mina mõtlen armastusest. Mõtlen Köpist ning ootan oma sõpra koju. 

EDIT: Köpi jõudis laupäeva õhtul tagasi Oksalasse, terve nagu purikas. Nüüd vedeleb meie laiskvorst jälle hommikust õhtuni diivanil ning paistab, et see kuuepäevane eemalolek ei mõjutanud teda mitte mingil moel. Ilmselt ei saa me kunagi teada, kus ta käis, kuid julgen pakkuda, et teda söötis paari kilomeetri kaugusel asuvas suvilas puhanud perekond. Igatahes tuli Köpi koju just sel päeval, kui suvitajad minema sõitsid.

4 kommentaari:

  1. Oeh, tean, mida tunned, sest mai lõpus läks ka minu kiisu kaduma. Tema lõigatud ei olnud ja seega oli tavaline, et ta päev või maksimaalselt kolm ära oli, aga alati tuli ta koju tagasi. Mina nägin teda samamoodi igas põõsas ja kuulsin mjäugumisi, aga tegelikult neid ju ei olnud. Olen samuti valanud pisaraid, sest meil oli väga suur side, ta oli minu kiisu, aga... Peale pooltteist kuud kaotasin mina lootuse, sest niisama ta ära ei kadunud. Ja kui ma paar nädalat tagasi oma õues rebast luusimas nägin, olid sotid selged. See oli kõige reaalsem seletus, aga ettekujutus sellest, kuidas su suurim sõber on tükkideks rebituna kellegi kõhus või maha löödud või auto alla aetud.. Oeh, õudne! :S Nüüd on mul juba uus karvakera seltsiks, aga mõtlen ikka tihti kadunukesele. Neil hetkedel on maailm nii ebaõiglane :( Aga ära sina veel lootust kaota, sest nii vähe aega on möödas. :)
    naarisgerli.blogspot.com

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Meil saare peal metsloomi üliharva, sest sinna pääseb vaid ujudes või üle silla tulles. Samas kõik on võimalik. Mul hetkel igatahes selline tunne, et ükski kass ei suudaks Köpit asendada :(

      Kustuta
  2. Saadan sulle kallistused. Nii kurb :( Loodan, et äkki ikka tuleb veel mingi ime läbi tagasi.

    VastaKustuta