Tagasi blogilainel

Kummaline on alustada, sest olen nii kaua eemal olnud. Paar üksikut postitust sai vahepeal küll kirjutatud, kuid see ei lähe kindlasti regulaarse blogimisena arvesse.
Nagu mul suvel kombeks, sattusin siia harva ja pisteliselt, mistõttu tundsin mõne päeva eest oma blogirulli avades, et ma ei tea blogimaailmas toimuvast mitte midagi. Viimastel kuudel läbi jooksnud draamad teemad tuli korraga alla neelata. Alates EBAle järgnenud "blogisõjast", veganlusest ja rahast kuni ühe tuntud blogija pulmakleidi ning "klikkide kogumiseni" välja. Vägisi jääb mulje, et otsitakse pseudoprobleeme, mis võimaldavad üksteisele ära panna. Võib-olla polegi selles midagi uut, aga binge-lugedes panin toimuvat hoopis teistmoodi tähele.

Veel tahtsin ära kuulata mõned podcastid, lugeda kolme nädala jagu Sirpi jne. Täna hommikul sain nende vabatahtlike järeleaitamistundidega viimaks ühele poole.

Kevadel juhtus nii, et mul oli südamesooviks ühest raamatust arvustus kirjutada. Lubasin iseendale ikka ja jälle, et just sellest saab minu järgmine postitus, kuid see vaevu alustatud mustand ootab praegugi nukralt, et keegi temaga tegeleks. Nii need plaanid tulevad ja lähevad. Märkasin ka oma blogirulli sirvides kolme blogi, mis oleks justkui päevapealt unustatud. Mitu kuud vaikust ja ei mingit teadet või hoiatust. Esimese hüvastijätuks olid värsked puhkusepildid, teisel mingi loosimise õnnelik võitja ning kolmandal eelneva päeva maitsev lõunasöök. Mitte et blogija oleks kohustatud oma lugejatele seletusi jagama, aga mina vist päris nii ei suudaks.

Meil käis tihti külalisi, seega ehkki tööd olid sel hooajal vähem, möödus sageli terve nädal arvutit avamata. See on ka igati loomulik, sest millal siin külmas Soomes siis veel elu nautida ja tegutseda kui mitte suvel. Vabad hetked veetsime metsas, järvel või niisama ringi sõites ning suvekohvikuid avastades. Loodus tegi trikke, mistõttu maasikaid oli rekord(!)vähe ning ka mett tuli tavalisega võrreldes vaid tilgake (üks kohalik mesinik kirjutas hiljuti lehes, et kui üldjuhul võib taru puhul arvestada umbes 40 kg meega, siis selle aasta keskmine oli 5 kg), aga ilmataat õnnistas isegi Kesk-Soomet tõeliselt kuuma suvega. Välja arvatud muidugi see väike ajavahemik, kui maasikad vajanuks päikest ja kuiva. Siis sadas üheksa päeva järjest.

Paljud jõudsid meie juurde esimest korda ja ma väga loodan, et kuna tee on nüüd selge, tuleb järgmine käik juba kiiremini. Proovisime külaliste jaoks ka meelelahutusprogrammi kokku panna, kuid andsime ruttu alla, sest ümberkaudsed linnad ei paku erilist põnevust. Kui igatsen kultuuri või meeldejäävaid restoranielamusi, lähen reeglina Tallinnasse, Tartusse või näiteks Helsingisse. Pigem keskendusime Oksalale, mis linnainimese kahtlemata tavarutiinist lahti raputab. Vana ja pika ajalooga talukoht, loomad ning saare- ja maaelu iseärasused (lõputu vaikus, vasikate toitmine, sitikad-satikad, saunatamine, ootamatud elektrikatkestused, hingematvad päikeseloojangud ja last but not least kuivkäimla!) – mida veel tahta? Vähemalt minu õelapsed jäid küll rahule ja ei tahtnud ära minna.

Nüüd oleme jälle rohkem kodus kui maal. Rauno alustas eelmine nädal uues töökohas ning mina püüan tasapisi meie tänavuse Norra reisi planeerimisega pihta hakata. Sihtkohaks on – nagu juba eelmisel sügisel välja kuulutasin – Lofoodid, kusjuures sel korral oleme ära üheksa päeva. Stardini on jäänud vähem kui kolm nädalat, aga enne tuleb meil veel nädalavahetuseks Eestisse jõuda ning Oksalas sügistöödele joon alla tõmmata. Ja noh, kõigepealt tahaksin hoopis paraneda, sest maadlen juba kolmandat päeva äärmiselt tüütu külmetusega.

Lõpetuseks üks kirju fotomeenutus möödunud suvest: