MTV Videoauhinnad 28.08.2016 (VMA)

Ehkki MTV peaks andma välja tõsielusarjade, mitte muusikaauhindu, siis otsustasin VMA-d ikkagi vaadata. Kuulsin, et Beyoncé esines lausa 16 minutit järjest, seega tundus, et asi on seda väärt.

Pilt: vmas2016.com

Mäletan, et teismelisena viitsisin isegi koolipäeval hommikuni üleval passida, et saaks mõnda suurt auhinnatseremooniat vahtida. Ma tõesti ei tea, miks see mulle tollal nii palju põnevust pakkus. Nüüd vaatasin galat kaks päeva hiljem ning kogu see värvide ja valguse virvarr väsitas ikka väga ruttu ära. Kõike peale muusika oli laval liiga palju. Olen vist vanaks jäänud.

Beyoncé tantsis nagu (heas mõttes) segane, laulis otse ning sidus oma viimasest albumist ("Lemonade") inspireeritud numbrisse ka politseivägivalla vastase sõnumi. Juba praegu nimetatakse seda üheks parimaks VMA etteasteks läbi aegade.

B. saabus punasele valgele vaibale koos Michael Browni, Trayvon Martini, Oscar Granti ning Eric Garneri emadega, kelle pojad politseinike kuulide läbi hukkusid. Just Martini surm sütitas Black-Lives-Matter-nimelise liikumise. Tehti ka ajalugu, sest Beyoncé lõi üle Madonna 20 kuumehikese rekordi ning viis koju õhtu peaauhinna (kokku võitis ta kaheksas kategoorias).

Vaene Britney Spears tuli lavale kohe pärast Beyoncé'i, kusjuures kunagise popp-printsessi etteaste tuli lindilt ning ta polnud vaevunud loo sõnugi pähe õppima. Rihanna esines kolm või neli korda ning Kanye West rääkis p i k a l t iseendast ja vist millestki veel.

Kõige ägedama üllatuse valmistas aga hoopis Alicia Keys, kes ilmus lavale meigita ning luges/laulis ette järgmise luuletuse:

If war is holy and sex is obscene, then we got it twisted in this lucid dream.
Baptized in boundaries, schooled in sin
divided by difference, sexuality, and skin
so we can fear each other, and hate each other.
We can break these walls, we can build these walls, between each other,
baby blow by blow, and brick by brick,
keep yourself locked in, yourself locked.
Oh, maybe we can love somebody.
Maybe we could care a little more.
Maybe we could love somebody, instead of polishing the bombs of holy war.

Luuletus oli pühendatud Martin Luther King Jr-i kõne "Mul on üks unistus" (1963) aastapäevale. Ja ei läinud vaja ei tantsijaid ega isegi saadet, kuid see oli minu jaoks terve gala kõige meeldejäävam hetk.