See on lugu lahutatud lasteaiakasvatajast Lucasest (Mads Mikkelsen), kes elab tagasihoidlikku väikelinnaelu ja ootab, et poeg Marcus (Lasse Fogelstrøm) tema juurde koliks. Ent ühel päeval ütleb Lucase parima sõbra tütar Klara (Annika Wedderkopp) lapseliku solvumise tõttu midagi, mis mehe elu pahupidi pöörab. Ta väidab, et nägi Lucase peenist.
"Jaht" pani iseendalt küsima, mida mina vastavas olukorras teeksin ja kui aus olla, ei olnud ma vastuse üle uhke. Kas kuuldes, et väikest tüdrukut on seksuaalselt ära kasutatud, ootaksin süüdimõistvat kohtuotsust või mõistaksin oma peas süüdistatu ilma pikema jututa hukka? Kardan küll. Samas olen kindel, et üheksal juhul kümnest laps ei valeta ja tema sõnu tuleb tõsiselt võtta. Sageli läheb ju hoopis nii, et laps räägib, aga keegi ei usu.
Just see tegi "Jahi" nii mõjusaks. Jäi painama mõte, et nii võiks ju igaühega juhtuda. Sedalaadi kahtlustust ei unustata mitte kunagi. Mida pisem kogukond, seda hullem.
Ja mitte ainult. "Jaht" meenutab, kui ohtlik asi on massipsühhoos. Kuidas kõva häälega välja öeldud süüdistus või lausa sulaselge vale võib hakata oma elu elama. Väiksemas või suuremas mastaabis on seda ilmselt igaüks kogenud. Mina küll olen, eriti teismeeas, ja mäletan, et hiljem oli häbi.
Isegi silma kiskus paar korda märjaks. "Jaht" on raske, kuid vajalik vaatamine. Eriti praegu, mil õhus on nii palju süüdistusi, meelevaldseid spekulatsioone, valeuudiseid jne. Selles mõttes on "Jaht" täna ehk päevakajalisemgi kui viis aastat tagasi.
Filmikunstiliselt võrratu ja väga heade näitlejatöödega film.
No Comments Yet, Leave Yours!