Täna jõudis kohale, et samal ajal järgmisel aastal peaks mul bakalaureusekraad juba käeulatuses olema, kuid ise ma end küll veel mingi kraadi vääriliseks ei pea.
Konveiermeetodil hariduse saamine, mis muud. Alles alustasin, ent pean juba lõpetamisele mõtlema hakkama. Vähemalt ajaloos on 3+2 süsteem ebasobiv, pidev kiirustamine. Aga ehk on see märk sellest, et aina rohkem leidub neid, kes ei tahagi õppida.
Kui kuulata juba mõni aeg tagasi ülikoolis käinud inimeste mälestusi, siis tuleb erinevus mineviku ja oleviku vahel eriti teravalt esile. See, et nemad pidid sama asja nimel kordades rohkem pingutama (jah, tuli küll ära kannatada palju kommunistlikku möga, aga ikkagi).
Eile öeldi raadiost, et Beethoven oli üks mustvalge mees ehk siis tema jaoks vahepealset ei eksisteerinud. Olid hea ja halb. Need, kes näevad maailma sajas eri toonis, saavad alati piiridega mängida. Endale ise vabadust kinkida või seda ära võtta. Mustvalges maailmas elades on valik küll lihtsam, kuid sa oled justkui vangis.
Lõpuks tellisin endale Ajaloolise Ajakirja koju ära. Üldse on kuidagi eriliselt ajaloorohke nädal olnud (kuigi nii vist peabki olema?).
Eile võtsin raamatukogust Karjahärmi "Ajaloolase käsiraamatu". Ehk tunnen end pärast lugemist rohkem ajaloolase mõõtu välja andvat (või veel vähem).
täiesti nõus. konveierimeetod. mina alles olen teada saamas, mida täpselt õpin... ja juba on ekvaator...
VastaKustutaja need varasemate lõpetajate meenutused... no olid alles ajad, paneb iseennastki õhkama.