Aga siin ma olen

Minu uuteks teraapilisteks sõpradeks on küünlad. Juba neli päeva järjest olen ühe pisikese teeküünla valguses uinunud.
Taustaks Miles Davis, Billie Holiday ja Neil Armstrong.

Olen täna üksi kodus. See on täiesti arvestatav saavutus, sest kui neli tudengit koos elavad, siis kesknädalane üksindus on vägagi haruldane nähtus. Üksindus on mõnus, kuid mitte täna.

Ei tea, miks just täna tahaks nautida mõne hea sõbra seltskonda, arutada tassi (või mitme) kohvi kõrval maailma asjade üle. Jah, kuulun taas kohvijoojate hulka, kuigi olen pigem poole kohaga sõltlane.
Aga siin ma olen - üksi, ilma kohvi ja juttudeta, kirjutamas taas üht suhteliselt sisutut blogipostitust.

Tahan Annelinnast ära. Igasugune entusiasm, mis mind siia kolides saatis, on kadunud. Alles on vaid mälestus unistusest, et ehk hakkan siin end viimaks koduselt tundma.

Mäletan, et esimesel ülikooliaastal Tartusse kolides olin raudkindel, et sinna nõmedasse magalasse ei lähe ma kunagi.

Aga siin ma olen - selle sama magala kõige süngemate üheksakordsete majade segapuntras, trepikojas, kus hommikul liftist vereloigu leidmine ei ärgita erilist tähelepanu.

Hape

Kui oleksin üks drug, siis..

You are Acid. Definitely very conventional and very predictable- you probably own a minivan and beige slacks. Just playing, you weren't expecting that now, were you? Or maybe you were... you never know with someone like you. You're vibrant, creative and well, insane. Your perception of reality differs from everyone else. Your relationship with the world is very love/hate. Not everyone understands you, which isn't surprising because you don't even always understand yourself. But there are times were you've figured out the universe. Temperamental? Yes. Bizarre? Unquestionably. But very, very intriguing.

Otse naelapea pihta.

"Arvo Kukumägi. Alasti elu"

Tallinnas olles leidsin aega ühe-kahe elulooraamatu läbi lugemiseks. Võtsin kätte Ita Everi ja Arvo Kukumäe lood.

Everi oma oli täitsa asjalik ja informeeriv, kuid tundsin puudust vahetuist emotsioonidest, kuidagi kaugeks jäi meie näitlemise grand old lady maailm.

Kukumäe raamat meeldis mulle aga väga-väga. Kuku oli eelnevalt minu jaoks üsna võõras kuju, ikkagi vanema põlvkonna tüüp. Vastupidiselt Ita Everi raamatule, annab see raamat tõeliselt hea pildi inimesest endast, tutvustades seejuures ka erinevaid filmi- ja teatrirolle.
Öeldakse ausalt välja, et Kuku on üks igavene joodik, kes viinakuradita võiks olla üks Eestimaa geniaalsemaid meesnäitlejaid. Juttu tuleb absoluutselt kõigest - teatrist, filmimaailmast, alkoholist, naistest, rahast, väärtushinnangutest.
Minevikust, olevikust, tulevikust. Elust.
Sõna võtavad mitmed Kuku sõbrad, kes talle kõiksugu hädades abiks olnud. Lähedust näitavad just need teravad, kuid ausad kommentaarid, mida sõbrad leheveergudele on poetanud. Ja Kuku on need kõik alles jätnud, kindlasti mitte ilma põhjuseta.

Sõber Peeter Simm: Ma ei saa üldse aru, miks selline ahv nagu tema naistele meeldib. Ma ei saa naistest aru. Temast ma saan. Ta muudab inimese elu põrguks maa peal ja lendab sealt välja nagu kusekera kõigi oma seitsme asjaga. Üks naine viskab ta välja, kahe nädala pärast on ta juba kusagile mujale kolinud ja ennast sisse imenud nagu kaan.

Arutatakse ka joomise ja loomeinimeste vaheliste seoste üle. Ehk tõesti kipuvad andekad inimesed liiga emotsionaalsed olema, lastes välismaailmal end liigselt raputada.

Mõned Kuku kuldmunadest:
Teatris on see kehv, et ühel õhtul oled siil, teisel Hamlet.
Iga lits kiidab oma peput
Ma võin endale kõike lubada. Mu hing on vaba.
Peaasi, et hing laulab, siis on mõtet elada.

Soovitan.

Eesti laul

Mäletan neid aegu, mil Eurovisooni juhtis veel Paadam. Küll siis viriseti, et tegemist on tohutult mõttetu üritusega ning laulud, mida selle nimel luuakse, pole miskit väärt.

Nüüd juhib karusselli Heidy Purga ning muredele ei paista lõppu, sest - oh üllatust - nüüd on valitud laulud liiga omapärased ja ei too tõenäoliselt Eestile võitu.

Mina olen Eurovisooni lapsest saati vähemalt poole silmaga jälginud. Lihtsalt niisugune harjumus. Teatud ajal ei suutnud ma seda palagani jälgida, sest laulmisega polnud asjal enam üldse pistmist.  Seoses Heidy tippu asumisega on võistlus uue elu saanud ja tõesti otsitaksegi üht head laulu, keskendumata vaid Eurovisoonile (kuigi jah, loomulikult jõuab esikümnesse ka puhtalt eurovisoonimaigulisi lugusid).

Kuulasin tänavused lood läbi ning minu meelest täitsa huvitav punt, kuigi meelde jäid siiski vaid üksikud.

Minu edetabel oleks selline:
1) Iiris Vesik - "Astronaut"
2) Mimicry - "New"
3) Robin Juhkental - "Siren"
4) Lenna Kuurmaa - "Rapunzel"
5) Marten Kuningas - "Oota mind veel"
6) Tiiu Kiik - "The one and only love"
7) 3 Pead - "Poolel teel"
8) Rolf Junior & Violina - "Maagiline päev"
9) Groundhog Day - "Teiste seest kõigile"
10) Disko 4000 - "Ei usu"

Eripreemiad Marten Kunigale parima meesvokaali ning Vaiko Eplikule (Lenna laulu autor) toreda ajareisi eest.