Imestledes mälu üle

Kas "imestlema" pole mitte üks tohutult ilus sõna? Olen Elo Tuglase päevikule selle minuni toomise eest väga tänulik.

Käisime mõned päevad tagasi Võrumaal matkamas (laisa inimese kombel autoga punktist punkti sõites). Üks esimesi sihtpaiku oli Hinni kanjon, mis asub suures osas minu lapsepõlvemaal.

Aga kui teistsugune kõik oli. Uued lõhnad, vaated, isegi suurused olid teised. Ajalootudengina tean juba ammu, et mälu on üks ütlemata subjektiivne ja ebausaldusväärne asi, kuid ikkagi. Kui valesti võib asju mäletada, eriti kui on kombeks romantiseerimisele kalduda (nagu see minu puhul on).

Mäletasin nii selgelt seda suurt-suurt kartulipõldu, kus vahel pikki päevi tööd tehti. Need vaod paistsid nii lõpmatu pikad. Täna on samal kohal heinamaa, üks täiesti keskpärane heinamaa, mis kuidagi pindalaga silma ei torka. Järelikult oli see suur-suur lõpsepõlve kartulimaa ainult minu mälu vili.

Kollane talumaja seisis jätkuvalt kanjoni kõrval, kuid hoopis lähemal (ja ma tean, et majad ei kõnni). Nüüd paistis maja otse kanjoni veerel olevat. Kanjon ise paistis aga üllataval kombel pisike, ilmselt seetõttu, et pikki aastaid tagasi oli võimalik minna palju kaugemale. Nostalgiline oli see retk igatahes. Ja ilus.

Eesti on tegelikult ikka üks väga ilus maa (ma ei väsi seda kordamast). 

                                                      Sigrimirgri