"Klaver tuleb külla: 2ühel" esitluskontsert

Rein nii ilusasti palus kohe alguses, et me kõik pärast kontserti hoolega reklaami teeks, sest suuline soovitus pidi kõige mõjusam olema. Mina jätan siia ühe kirjaliku jälje, kuid loodetavasti on sellestki kellelegi kasu.

Üritus toimus Katariina kirikus, kus viibisin esimest korda. Algus oli pisut kohmetu, sest pisikeses saalis oli valgustatud vaid platvormile asetatud klaver, ülejäänu tuli pimedusest omal käel üles leida. Saime aga üsna ruttu kenasti istuma, mõnel läks kauem - kohati kuuldus nurinat tulede puudumise suunal ning üksikuid kiljatusi. Peagi oli aga enamik kohtadest täidetud, paistis vaid üksikuid auke.
Mainiksin siinkohal ära, et klaverimuusika on minu jaoks tegelikult kauge teema. Nii ei oska ma öelda, kas ja kui palju vigu muusikalises pooles esines. Ilmselt mõni ikka tuli ette, sest kaks meest pidid ometi ühe klaveri taha ära mahtuma. Ja nende endi sõnul polnud nad koos kogu asja väga palju läbi harjutada veel jõudnudki.

Üks mees oli kollane (M. Mattisen) ja teine lilla (R. Rannap). Alustati meeleolukalt, siis võeti rahulikumalt, et lõpus taas hoogu juurde panna. Üllatuslikult jätsid mulle kõige parema mulje R. Rannapi enda kirjutatud lood, kusjuures võrdlusmomenti pakuti nii Brahmsi, Schuberti, Mozarti, Tšaikovski ja teistega. Eriliselt jäi kõrvu kõlama tema "Kosmoseturisti blogi".

Rannap oligi õhtu nael, kuigi ega Mattisenilgi midagi viga polnud.
Lisaks üksteisega rambivalguse jagamisele pakkus pianistidele tähelepanu osas konkurentsi klaveri kohale üles riputatud ekraan, mis võimaldas publikul uuel tasandil klaverimängule kaasa elada, sest nii-nii lähedalt oli võimalik näha sõrmede kiirust, kätevahetusi ja muud. Mulle igatahes jäi mulje, et tehnilisele poolele oli piisavalt aega pühendatud - lisaks muusikale endale oli võimalik klaverit ka visuaalsel tasandil nautida.
Mõnevõrra tekitas ebamugavust see, et tahes-tahtmata liikus pilk terve aeg pianistidelt ekraanile, edasi-tagasi. Samas on minu meelest ekraani kasutamine klaverimuusika puhul täiesti geniaalne idee. R. Rannap ütles mingil hetkel, et tema teada pole sellist lähenemist varem kasutatud.

Pikkus oli hea, miskit ei jäänud puudu ning rohkem oleks arvatavasti liiast olnud.
Oli ka paar üllatusmomenti, näiteks kadus M. Mattisen ühel hetkel lavalt ja tuli siis "Agnus Dei'd" lauldes tagasi. Laulmine oli minu meelest nii ja naa, aga ilmselt oleks see kirikulaul ilma vokaalita üksluiseks jäänud.

Kava keskosas, kus olid rahulikumad lood, häiris mind mõne seltsilise võimetus kraadi võrra rohkem keskenduda. Inimesed on sellise in-your-face-meelelahutusega nii ära harjunud, et muutuvad kohe rahutuks, kui neile pidevalt midagi väga kaasakiskuvat ette ei söödeta.
Nii kostus Faure "Hällilaulu" ja Debussy "Paadis" taustal kahe venelanna vaikset sädistamist, keegi jooksis telefoniga rääkima, keegi purskas täiesti kohatul hetkel naerma, mõned nihelesid niisama oma kohtadel ja ootasid pikisilmi uut hoogsat lugu, mille nautimiseks poleks vaja eriliselt pingutada.

Pingid olid kirikule kohaselt puust ja kõvad - selg jäi valusaks, kuid see häda sai mõnusa köögiviljapitsa saatel peagi unustusse saadetud. Ja veini. Ja jäätise. Ja oma mõnusa õekese seltsis veedetud õhtuga.