Margus Karu "Nullpunktist"

Võtsin täna hommikul raamatu kätte ja nüüd pooltunnike tagasi panin käest ära. Otsast otsani.

Õnneks või kahjuks pole minu elus täielikku nullpunkti ette tulnud. Ma ütlen õnneks või kahjuks, sest tegelikult on just sellised äärmuslikud olukorrad need, mis meid muudatusi tegema sunnivad. Ja tihtipeale on neist muudatustest sündinud uus algus kõvasti parem kui eelnev vindumine.

Sellgipoolest oleksin omal ajal tahtnud, et mul oleks see raamat käepärast olnud, sest sellist lugu on arvatavasti peaaegu igale noorele vaja. Tihtipeale tunnevad ka need, kes on koolis kiusajate rollis, end seespool üksi ja õnnetuna. Nad on oma rolli mõne halva juhuse läbi sattunud ja sinna kinni jäänud. See ei ole alati nii, aga kindlasti ei ole iga "sinivereline" halb inimene, arvatavasti on suurem osa neist täiesti toredad inimesed, kes teismeeas enesega lihtsalt hakkama ei oska saada.

Olen tegelikult ka ise koolikiusamise ja ma-ei-taha-enam-kunagi-sinna-tagasi-minna-päevadega kokku puutunud, kuigi palju varasemas eas kui "Nullpunkti" minategelane Johannes Tamm. Tema jaoks saabus kriis üheteistkümnendas klassis, mil ta pääses õppima ühte Tallinna eliitkoolidest ning avastas peaegi, et sealsesse seltskonda sulandumine pole sugugi lihtne.
See tõrjutuse ja isolatsiooni tunne viis Johannese enesetapumõteteni välja, kuid ta otsustas elu kasuks.
Ja pärast seda olulist otsust hakkasid asjad paremuse suunas liikuma. Lahendus peitus sõprades. Piisab ka ühest suurepärasest inimesest enda kõrval, et elu isu tagasi saada. Johannes leidis lausa kaks niisugust sõpra. Mäletan, et omal ajal toetusin minagi vaid paarile inimesele, kuid nad olid mulle tõesti nagu kaljud, mis ei purunenud ka tugevaima tormi käes. Nii pidasin ma vastu. Ka Johannes pidas vastu ja tuli kõigest halvast võitjana välja.

Jah, ehk on selle raamatu lõpp pisut naiivselt õnnelik (Johannes saab lausa kuulsaks), kuid minul selles osas etteheiteid pole, sest depressioonis teismelist ei aitaks jutt enesetapu või koolitulistamisega lõppenud kiusamisest. Teda aitavad just niisugused inspireerivad ja lootustandvad lood.

"Nullpunktis" on väga palju head. Tekib tunne, et sinuga tõesti räägib üks 17aastane probleemsest perekonnast pärit ja getoeluga sina peal olev poiss. Leida võib palju tabavaid võrdluseid ning mõnusat irooniat. Kui seltskond Roppude Loomade mänguga alustas, ei suutnud isegi mina (kes ma üritan ropendamisele selga pöörata) naeru kinni hoida.

Minu õde kinkis mulle "Nullpunkti", kirjutades pühenduseks: "Et Sinu elus nullpunkte poleks!" Mina pühendaksin siinkohal  nimetatud teose kõigile nendele noortele, kes kusagilt lohutust otsida ei oska. Lugege "Nullpunkt" läbi ja teil hakkab kergem, sest ehk leiate kas või natuke rõõmu mõttest, et Johannes sai hakkama. Ja korrake endalegi Johannese poolt välja kirjutatud nimekirja sellest, mis tema elus kõige mustemal päeval head oli (sest 97% lugejaist saab nende punktidega ka ise nõus olla):

Ma ei pea iga päev sööma kahte ämbritäit sitta.
Mul on kaks kätt ja kaks jalga.
Ma ei ole üle keha kärnas.
Ma ei ela, suur ork perses.
Ma ei ole oliiv.
Ma ei ole kääbus.
Ma ei ela koopas.

Lisage enda nimekirja punkte veel juurdegi. Ja proovige oma nullpunktist jagu saada. See ei pea olema lõpp, see võib olla algus.

Kaks filmi suurtest meestest

Mida rohkem ma filme vaatan, seda selgemaks muutub tõsiasi, et parimad lood on p ä r i s inimestest.
Nii "Ray", mis räägib muusik Ray Charles Robinsonist, kui ka "The Last Station", mis avab vaatajale suurkirjanik Lev Tolstoi viimase aasta, on suurepärased filmid just seetõttu, et neis on midagi käegakatsutavalt tõelist.

Kummaski loos on tohutult valu, kuid samas on nad täis inspiratsiooni ja usku. Armastust.
Avastasin neis ühe pisikese ühisosa, enamiku jaoks ehk ebaolulise - mõlema loo meeskangelasi sidusid oma armsamatega linnud.
Ray õpetas Bea koolibri abil elu kauneid pisiasju märkama (Ray: I hear like you see. Like that hummingbird outside the window, for instance. Della Bea: I can't hear her. Ray: You have to listen. Ja ta kuulaski) ja Sofia jäi alatiseks Levi kanakeseks (Sofia: Look at me. This is who I am. This is what you married. We're older, maybe we're old, but I'm still your little chicken).

Mõlema filmi osatäitjad olid täiuslikult valitud ning ma ei oska kellelegi etteheiteid teha.
"Ray" ja "The Last Station" on nii erinevad, kuid ometigi sarnased. Andekad inimesed ja armastus. Inimesed nende ümber. Kui raske võib olla elada justkui tervele maailmale ja armastada, kuid kuuluda tegelikkuses vaid ühele - oma andele.

Jaan Tätte Võrus

Kui mina mõtlen Jaan Tättele, siis esimesena meenub mulle kindlasti meri, kuid ausalt öeldes sobib ta kõikjale loodusesse. Nii oli teda taevani kõrguvate mändide all suurepärane kuulata.

Rahvast oli tohutult. Ma ei tea, miks sel aastal nii murdu Tätte kontsertidele joostakse. See ei olnud minu esimene kord, vaid juba kolmas ning kindlasti kõige rahvarohkem. Ja iga korraga läheks kogu asi nagu paremaks, sest mida rohkem Jaan räägib, seda rohkem sisu ja tähendust tuleb juurde tema lauludele.

Kuigi Jaan oli ja on minu jaoks ikkagi põhiline, ei jäänud teised seilajad talle sugugi alla. Marko ja Jaan lihtsalt käivad kokku (Jaan kahtlustas, et võib-olla tulevad nad reisilt ühe inimesena tagasi), Liisit on alati rõõm kuulata ning Maarja-Liis taaskehtestas end minu silmis ülivõimeka lauljana.

Kõige meeldivama üllatuse valmistas aga ansambel Udupasun, eelkõige nende Silver Sepp, kes on võrreldes eelmise aastaga v e e l paremaks läinud (ja ta oli juba varem kuradi hea). Tema tantsusoolo oli täiesti geniaalne ning "Revolutsioon" oli samuti üks õhtu parimaid palu. See trumm! Põmm, põmm, põmm!

Igaühe hinges on revolutsioon. Lase südamel rääkida. Igaühe hinges on revolutsioon. Lase hingel hingata!

Lõpus, kui oli juba täiesti pime ning meie kohal kõrgus tähine vaip, jõudis kätte "Tuulevaikse öö" aeg. Öö oli tõesti tuulevaikne ning maagiline. Aga tegelikult läks lisalugude ajal asi veel paremaks, sest Silveri õhutusel tõi publik tähed metsa alla hõljuma (mobiiltelefonid ja muud tulukesed) ning see oli ikka tõesti imeline vaatepilt.

Mõni hetk on elus ilusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga-väga ilus.

Aga isegi niisugusele kontserdile oli üks eresiniste helendavate sarvedega tädi ära eksinud.

Head reisi, Jaan ja Marko!

"The Blind Side"

Ameerika jalgpallist ei tea ma mitte midagi ja Michael Oher oli minu jaoks veel eile täiesti tundmatu nimi. Tegelikult oli ainus asi, mida ma "The Blind Side'i" kohta eelnevalt teadsin, seotud Sandra Bullockiga, kes mulle väga meeldib. Sandra B. sai Leigh Anne Tuohy rolli eest oma elu esimese Oscari. Ja ta oli seda väärt, lõpuks.

Michael Oher on üks väga suur noormees, kes vaevalt kusagil märkamatuks jääb. Paljude jaoks on ta Suur Mike, kuid neile, kes talle lähedale pääsevad, on ta Michael. M. on loo alguses väga endassetõmbunud ja vaikne ning enamik peab tema võimeid elus kuhugi jõudmiseks nullilähedaseks. Suur ja loll.

Aga Michael ei ole rumal, tal on lihtsalt väga raske elu olnud - narkomaanist ema, lugematul arvul kasuperesid, lõhutud perekond. Läheb vaja inimest, kes teda tõeliselt märkaks.
Kõigil meil on vaja kedagi, kes meisse usuks. Michaeli jaoks on see inimene Leigh Anne, kes võtab ta vastu oma perekonda ja annab talle uue elu.

See on täpselt selline film, mille vaatamise järel on võimalik minna voodisse, soe värelus südames, ja uskuda, et headus võidab kurja. Sest Michaeli lugu on tõesti ilus ja inspireeriv.

Kahjuks kinnitavad erandid reeglit ja Michael on erand, temaga juhtunud on IMEline. Enamik niisuguseid noori jäävad maailma jaoks kadunuks, nende lugu ei kuule mitte keegi.

Minu jaoks saabus kulminatsioon tegelikult siis, kui alles päris lõpus jõudis mulle kohale, et "The Blind Side" polnudki fiktsioon. Need inimesed on p ä r i s e l t olemas.