Ma unustasin päris asjadest ja erinevatest lastest kirjutada
16 tundi tagasi
"Allakäik"
Vaatasin enne magama minekut "Der Untergangi", mis pole just parim liblikaid ja lilli täis unenägude tekitaja. Film ise oli päris võimas, eriti Hitleri tegelaskuju.
Meeldis see, et natside puhul oli välja toodud inimlik moment, unustamata sealjuures toimunu koledust. See tegi kogu sündmustiku oluliselt mõjuvamaks. Viimase lihvi andis "Allakäigule" Traudl Jung, Hitleri sekretär, kelle loole toetub kogu filmi narratiiv. Lõputiitrite järel räägib ta ausalt oma tunnetest ja süüst, tunnistades, et noorus (ta oli Hitler juurde tööle minnes 22aastane) ei vabanda tehtud vigu.
Usukumatu, kui vähe aega sellest kõigest on, sajanditki mitte.
Meeldis see, et natside puhul oli välja toodud inimlik moment, unustamata sealjuures toimunu koledust. See tegi kogu sündmustiku oluliselt mõjuvamaks. Viimase lihvi andis "Allakäigule" Traudl Jung, Hitleri sekretär, kelle loole toetub kogu filmi narratiiv. Lõputiitrite järel räägib ta ausalt oma tunnetest ja süüst, tunnistades, et noorus (ta oli Hitler juurde tööle minnes 22aastane) ei vabanda tehtud vigu.
Usukumatu, kui vähe aega sellest kõigest on, sajanditki mitte.
Siis, kui sügis veel sügis oli
14. oktoober 2010
Hallelujah
Kui ma peaksin muusikat ühe looga defineerima...
Täna on täpselt selline päev. Sellise tundega päev.
6. oktoober 2010
Indigolapsed
Indigolapsed olid minu jaoks esimene kodumaine bänd, kelle muusikasse ma väga sügavalt kiindusin. Just nii, et imetlen iga nende lugu, mitte vaid mõnda üksikut.
Täna õnnestus mul neid lõpuks päriselt näha ja kuulda. Esimest korda. Kõik oli täpselt nii nagu peab, nii nagu olin ette kujutanud (kuigi kondid olid lõpus natuke valusad - vanadus vist).
Eriti meeldib mulle Indigolaste juures see, kuidas igaüks neist (bändil oli täna kohal viis liiget) oma pilli armastab, seda on näha. Olgu selleks siis kitarr, tšello või häälepaelad, ikka ja alati leitakse iga loo jaoks eraldi tunne.
Indigolapsed kirjutavad väga head muusikat, nende laulude sõnad ja sõnademängud panevad kaasa mõtlema, helid jala tatsuma ning lugudes peituv emotsioon ei lase neid hiljem ära unustada.
Jääb meelde mingi mõte või viisike, mis veel päevi ikka ja jälle kõrvus kõlama hakkab.
See võib olla ka hoopis midagi muud, mis nende kontsertilt kaasa võetakse, kuid keegi ei lähe tühjade kätega. Täna võis soovi korral isegi moosiga pannkooki ja kallistuse saada.
Täna õnnestus mul neid lõpuks päriselt näha ja kuulda. Esimest korda. Kõik oli täpselt nii nagu peab, nii nagu olin ette kujutanud (kuigi kondid olid lõpus natuke valusad - vanadus vist).
Eriti meeldib mulle Indigolaste juures see, kuidas igaüks neist (bändil oli täna kohal viis liiget) oma pilli armastab, seda on näha. Olgu selleks siis kitarr, tšello või häälepaelad, ikka ja alati leitakse iga loo jaoks eraldi tunne.
Indigolapsed kirjutavad väga head muusikat, nende laulude sõnad ja sõnademängud panevad kaasa mõtlema, helid jala tatsuma ning lugudes peituv emotsioon ei lase neid hiljem ära unustada.
Jääb meelde mingi mõte või viisike, mis veel päevi ikka ja jälle kõrvus kõlama hakkab.
See võib olla ka hoopis midagi muud, mis nende kontsertilt kaasa võetakse, kuid keegi ei lähe tühjade kätega. Täna võis soovi korral isegi moosiga pannkooki ja kallistuse saada.
