See ei tähenda, et olen Venemaa fänn, eriti selles osas, mis puudutab meie suure naabri poliitilist kultuuri (või kultuuritust). Mulle lihtsalt tundub vahel naljakas, kuidas eestlased püüavad Venemaad vabatahtlikult-sunniviisiliselt lihtsakoeliste meetoditega alandada või siis tema rolli nii vägevaks puhuda, et see ei talu mitte mingit kriitikat.
Venemaa on meie naaber, tal on põnev ajalugu ning naabermaade ajalugude põimumine on paratamatus, seega on loomulik, et Venemaa lool on arvestatav ühisosa Eestimaa looga. Kahjuks puuduvad meil Venemaa koosseisus olemisest südantsoojendavad mälestused ning paistab, et hilisemas Nõukogude Liidus läbielatu on tekitanud idanaabri suhtes igavese paranoilisuse.
Ei tohiks unustada, et NLi aeg polnud ka Venemaa inimestele meelakkumine, repressioonid polnud miski, mis mõeldi välja spetsiaalselt eestlastele, tegu oli riikliku poliitikaga, lahutamatu osaga NLi olemusest.
Kui mõtlen tagasi keskkooliaja peale, siis meenub, et minulgi oli kujunenud mingi dogmaatiline nägemus hirmsast Venemaast. Ma ei väidagi, et Venemaa ei ole ohtlik, kuid ise end oma kujutlustes pidevalt tema toidulauale serveerida tundub mõttetu.
Kuid müstiline on Venemaa jätkuvalt ning selliseks see ilmselt jääbki, sest meie naaberrahvale lihtsalt ongi omane teatav müstilisus ning ebaratsionaalsus. Ehk hakkakski meil ilma ootamatu idanaabrita igav (kellest me siis räägiks)?
NB! Vaadake vahel ETV pealt loodusdokumentaali Venemaa avar loodus - ilus.
No Comments Yet, Leave Yours!