Jane Austen, kloonid ja armastus

Järjekordne sess on taas lõpu poole veeremas, jäänud on veel viimane eksam. Päevad mööduvad üsna üksluiselt, nina raamatusse pistetud.

Õhtuti aga olen leidnud aega filmide vaatamiseks, näiteks eile vaatasin juba mitu aastat tagasi välja tulnud "Becoming Jane'i", mis räägib legendaarse Jane Austeni noorusaastatest. Austen ei abiellunud kunagi, kuid filmis toetatakse mõtet sellest, et vaatamata üksikuks jäämisele ei puudunud tema elust armastus.
See on lugu Austeni ja tulevase kohtuniku T. Lefroy armumisest, mis kahjuks ei viinud abieluni, sest nad mõlemad olid vaesed ning Tomil tuli lisaks endale mõelda ka oma perekonna heaolule.

Tegelikkuses on kirjaniku ning noore iirlase armulugu siiski vaid pelk oletus, mis toetub vähestele asitõenditele, kuid nende romaan oli filmina siiski kaasahaarav ja südamlik. Pealegi oli "Becoming Jane" mingis mõttes ehitatud "Uhkuse ja eelarvamuse" vundamendile, mis on üks minu lemmikraamatuid. Ühest küljest olid linateose tegelased ise sarnased Mr. Darcyle ja E. Bennetile, teisalt võis vaataja jälgida, kuidas idee tema peateosest Austenini jõuda võis.

See on üks järjekordne traagiline, kuid USAle kohaselt naiivne armastuslugu, ent mulle lähevad sellised lood sageli hinge.

Täna vaatasin ka ühe teise mulle väga südamelähedase raamatu "Never let me go" (mille sisu ma ei hakka siin ümber jutustama) üsna värsket ekraniseeringut.
Mulle täitsa meeldis, kuigi see oli tempolt kuidagi nii rahulik, isegi aeglane. Mäletan, et raamatu lugesin küll ühe hingetõmbega läbi.
"Never let me go" räägib samuti armastusest, kuid ka paljust muust (raamatus rohkem kui filmis). See on ilus ja mitmetähenduslik lugu, mis on varjatud kloonide ja organidoonorluse maski taha. Loo ulmeline pool ei ole tegelikult oluline, vähemalt minu jaoks mitte.



Kui te nii tunnete, siis ärge laske seda käest.
Never let me go.

Valimisi oodates

Nalja peab saama.


Aga põhimõtteliselt võime selles kindlad olla, et aitab jamast ning peatselt saabuv uus algus on meie kindel võit!
Me kõik saame rikkaks ka.

Aitäh meie originaalsetele ja sisukatele erakondadele, kes oma valijate intellektist nii palju arvavad (ootasin SDElt S. Mikseri juhtimisel enamat, aga ei, sama jama, olgugi loosungiks uus algus!).

Artur Alliksaarelt

Heitsin hiljuti pilgu sajale parimale meie luulepärlitest ning märkasin, et sinna oli sattunud päris mitu Alliksaare luuletust. Minu meelest on tegu ühe parima eestlasest luuletajaga läbi aegade.
Muide, esikoht selles nimekirjas kuulubki Alliksaarele, tema "Ajale". Nii et vaadake mõnuga ETV ekraanil igaõhtuselt jooksvat paremikku meie luulest.

Lisan siia mõned enda lemmikread Artur Alliksaarelt:


„Antidolorosum“


Taas taganeb sind lämmatanud valu
ja lagunevaks lummuseks saab vaid.
Ei enam karda õudset surmasalu,
ta musti ohte kurikavalaid.


Mis kalliks pidasid, läks jooksujalu,
kuid hüljatultki armastada said.
Sa katsumuste koledusi talud
niikaua, kui sus virgub unelmaid.


Tean, midagi maailmas pole kaduv,
kõik naaseb kaudu kummalisi radu,
surm ainult olemisest teise retk.


Nii läbib inimhingki rännu pikkust
ja imades säält jumalikku rikkust
ta täiuslikumaks saab iga hetk.


„Aeg“



Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.
Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.
Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.
Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.
Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.



"Kõik on kõige peegeldus"


Iga hääletult hävinev silmapilk
on sillalt aeglaselt pudenev tilk.
Vood voolavad hoogsalt,
nad iial ei peatu,
ja kaasa peab minema veaga ja veatu;
ja helisev hardus ja vabisev valu
veel vilksatab korraks kesk ükskõikseid kalu.
Ja ahastus ahtub ja igatsus jahtub
Ja ihalus lahtub
kesk musta vahtu…
Vaevalt midagi riivad
ja juba see möödub,
ja kõik su võidud sul peost on löödud.
Nagu vihm, mis ei lakka,
on silmapilgud.
Neid sajab ja sajab,
ja sildadelt tilgub.
Ja kõik on tume
ja kõik on lige.
Aeg irvitab
nagu hambutu ige.
Kõik kordub, et uuesti tunda ja salata,
ja väsinult surra
ja jällegi alata…