Richard Pipes "Kommunism"

"Kommunismi" tagaküljel on kirjas järgmised sõnad: Raamat veenab lugejat, et kommunism polnud hea idee, mis nurjus; see oli nurjumisele määratud halb idee.

Minu meelest on R. Pipesi raamat üks väga hea teos kommunismist, eelkõige seetõttu, et teda on nii mugav lugeda - tavapärasest telliskivi meenutavast ajalooraamatust erineb see pisike 207-leheküljeline teos ikka tuntavalt.

Ja kui keegi tõesti kahtleb selles, kas kommunism ikka oli halb idee, siis soovitan need paarsada lehekülge kindlasti läbi lugeda.

Trükin siia ka õõvastavat statistikat NLi stalinistlikust perioodist:

1930. ja 1931. aastal represseeriti 1 803 392 inimest süüdistatuna kulakluses, mis tähendas, et neilt võeti ära kogu vara ning küüditati sunnitöölaagritesse või koos perekondadega pagendusse Siberisse.

1932. aasta augustis anti välja dekreet, mis nägi ette surmanuhtluse või kümneaastase sunnitöölaagri igasuguse sotsialistliku omandi varguse või lõhkumise eest (sh kas või üksikud viljakõrred, mida nälgivad talupojad põldudelt ellu jäämiseks näppasid).

Talupoegade vastuseisu murdmiseks Ukrainas, Põhja-Kaukaasias ja Kasahstanis kutsus Stalin neil aladel 1932-33 esile kunstliku näljahäda, milles hukkus ligikaudu 6-7 miljonit inimest.

Suure Terrori haripunktis anti välja "kvoodid", mis näitasid, kui suur protsent mingi piirkonna elanikest tuleb maha lasta või laagritesse saata. 2. juunil 1937 määrati kindlaks, et Moskva linnas ja oblastis tuleb represseerida 35 000 inimest, kellest 5000 kuulus mahalaskmisele. Juulis varustati iga regioon isikute normarvuga, kelle hulgast 70 000 pidi ilma kohtuotsuseta hukatama.
Dmitri Volkogonov, Nõukogude kindral ja hilisem ajaloolane, on meenutanud oma vapustust, leides arhiivist 30 nimekirja kuupäevaga 12. detsember 1938. Nimekirjades oli 5000 inimest, kelle surmaotsusele Stalin oli alla kirjutanud, enne kui nende osas kas või nime poolestki kohtuotsus oleks langetatud.

1937-1938 arreteeriti 165 200 vaimulikku, kuriteoks oma usundi praktiseerimine, ja neist lasti maha 106 800.

Aastatel 1937 ja 1938 võtsid julgeolekuorganid väidetava nõukogudevastase tegevuse eest kinni hinnanguliselt 1 548 366 isikut, kellest 681 692 lasti maha - keskmiselt 1000 hukkamist päevas.

Rahvaloendused näitasid, et 1932. ja 1939. aasta vahel vähenes NLi elanikkond 9-10 miljoni inimese võrra.

Lõpetaksin selle kurva loetelu ühe Nõukogude Liidus vohanud musta huumori pärliga:

Vang saabub sunnitöölaagrisse. Kui temalt küsitakse, kui pikk aeg talle määrati, vastab ta:
"Kakskümmend viis aastat."
"Mille eest?"
"Mitte millegi eest."
"Võimatu," öeldakse talle, "mitte millegi eest antakse 10 aastat."

"Moevennad/Stilyagi" (2008)

Tänu toredale Nõukogude Liidu ajaloo kursusele, kus meil toimuvad Pimedate Ööde Filmifestivali asemel hoopis Valgete Hommikute filmiseansid, sattusin vaatama 2008. aastast pärinevat vene päritolu filmi Stilyagi ehk siis eesti keelde tõlgituna "Moevennad".

Mulle ei istu muusikalid kohe mitte kuidagi. Kui ma mõtlen sellistele tänapäevastele ülipoppidele üllitistele nagu "High School Musical", tõusevad mul ihukarvad püsti ja protesteerivad. Mõni klassikalisem, nagu "Helisev muusika" või "Grease", on täitsa tore vaatamine, aga hea muusikal on minu silmis siiski paras haruldus. Stilyagit võiks nii aga sildistada küll.

Vene filmimaailm on mulle üsna võõras, seega tuttavaid nägusid ekraanil ei kohanud, kuigi kommentaare lugedes sain teada, et Stilyagis osalesid ka mõned päris suured tähed. Mõnes mõttes oli selline tundmatus täitsa tore vaheldus.
Igatahes on Stilyagi näol üle pika aja tegu ühe niisuguse muusikaliga, mida julgeksin teistelegi soovitada. Mulle lihtsalt nii väga meeldis see soundtrack, mida saatis ka värvikas ja huvitav koreograafia.
1950ndate osas, mida filmis kujutatakse, ei ole ma kindlasti objektiivne, sest see on periood, mis mind väga huvitab, kuid usun, et Stilyagi on teistelgi tore vaatamine. Tolleaegsete noorte raskused nõukogude tegelikkusega kohanemisel on esitatud mõnusas huumori võtmes, mis kisub kohati lausa absurdi, kuid lugu tervikuna toimib.

Stilyagi esimene pool minu jaoks oluliselt tugevam, ühel hetkel hakkas asi natuke ära vajuma (nt siis, kui peakangelanna sünnitab ootamatult mustanahalise lapse, kuigi on paaris hoopis valgenahalise noormehega).
Silma jäi kõiksugu lahedaid elemente, alates riietustest ning lõpetades sellega, et saksofon oli 1950ndate Nõukogudemaal pigem külmrelv kui muusikainstrument, sest džäss oli ohtlik ning seda tuli kuulata salaja - vastavast õhustikust eheda pildi maalimisega saadi edukalt hakkama.
Nurga taga läksid müügiks välismaised plaadid (Elvis, Miles Davis jt), värvilised lipsud ja muu põnev, mis aitas mässumeelsetel noortel end ümbritsevast hallist eristada.
Ja nn moevennad talusid uhkusega tänaval neid alatasa saatvaid altkulmu pilke, sest nad ei tahtnudki olla viksid ja viisakad nõukogude noored, kel puudub eripära. Isegi oma nimed muudeti ameerikapärasteks - Melsist sai Mel, Polzast Polly jne.

Laske moevendadel end kaheks lõbusaks tunniks kaasa haarata.

Looduse ilu ja valu

Vaatasin mõni aeg tagasi ETV pealt ühte loodusfilmi - teate küll neid toredaid sarju, kus näidatakse kauneid kaadreid metsadest, vetest, mägedest, suurtest ja väikestest elukatest, jahipidajatest ning nende ohvritest.
Mäletan, et omal ajal olin niisuguste dokumentaalide suur austaja, kuid siis lõpetasin nende jälgimise ära, täitsa teadlikult kohe. Loodussaated muutusid ühel hetkel minu jaoks lihtsalt liiga masendavaks. Sa imetled looduse ilu, näiteks vihmametsi, aga samas kuuled, kuidas kõik see rikkus on suures osas hävitatud. Ja loomulikult on selle taga inimene.

Mul on parajasti pooleli BBC 11-osaline dokumentaal "Planet Earth" 2006. aastast. Soovitan seda kõigile, sest julgen väita, et tegu on ühe parima loodussarjaga, mis kunagi tehtud. Saab nii nutta kui ka naerda.
Kui kurb on abitult vaadata, kuidas üksik elevandipoeg januse ja näljasena oma ema otsib ning tema jälgedes edasi läheb, kuid kahjuks vales suunas.
Õnneks ei lasta publikul liiga nukraks muutuda, sest rõõmu ja värve on looduses tohutult. Ühes osas tutvustatakse nt linde, keda saaks vabalt pisikesteks Michael Jacksoniteks nimetada. Ja pandad! Kaadrid on nii võimsad, et juba kahel korral on kananahk ihule tulnud, näiteks siis, kui sain aegluubis valge hai rünnakut näha. Ühesõnaga, loodus on imeline.
Tahaks ainult, et kusagil alateadvuses ei kõmiseks pidevalt üks mõte - meie, inimesed, hävitamine tasapisi, kuid püsivalt, seda maagilist maailma.

Amuuri leopardeid on looduses veel 30-40 ringis. Miks? Põhjuseks on jahipidamine ja nende elupaikade hävitamine