27. jaanuar 2012

Ajalooline mälu ja ajaloolase moraalne vastutus

Hayden White on 2003. aastal üht Jacques Barzuni esseed analüüsides järeldanud, et ajalugu pole ainult uuritav objekt ega selle uurimine, vaid  ühtlasi ja eeskätt teatav suhe minevikuga.(1) Võib väita, et ajaloost veel ehedamalt kannab endas seda suhet ajalooline mälu, mille puhul räägitakse nii isiklikust kui kollektiivsest tasandist, ehkki tegelikkuses on need kaks üksteisest lahutamatud. 
Jõulist „mäletamise kohustuse“ esiletõusu võib märgata alates 1990ndatest aastatest(2), sest raudne eesriie oli langenud ning aktiivselt tegeleti identiteediotsingutega, eelkõige Ida-Euroopas. See oli aeg, mil Nõukogude okupatsioooni alt vabanenud ühiskonnad ehitasid end taas üles ning mäluloomel ehk siis minevikust ühtlustatud arusaama leidmisel oli sealjuures oluline roll – kollektiivne mälu on identiteedi aluseks.(3) Ajaloole ning seda kujundavatele ajaloolastele, keda on nimetatud isegi ajaloolise mälu kodifitseerijateks ning mäluagentideks(4), kuulub selles protsessis märkimisväärne osa, sest kui kollektiivne mälu annab sageli edasi mõne olevikugrupi kinnistunud perspektiivi, siis ajaloolased püüdlevad objektiivsuse poole, eemaldudes olevikust.(5) Mida konfliktsem on situatsioon, seda suuremat vastutust tuleb ajaloolastel oma õlul kanda.

Ajalooline mälu ei jää vaid nö õhku rippuma, sest teda vahendavad erinevad väljenduskanalid. Me näeme ajalooteadvust püsitatud monumentides (Eesti puhul pakub üsnagi aktuaalse näite pronksmehe ümber toimunu, samuti Lihula mälestusmärk), ning erinevates mälestuslikes rituaalides ja tavades. Ehkki kohati levinud arvamuse näol, justkui tuleneks rahvuse säilimine ajaloolise mälu hoidmisest, mis omakorda sõltub monumentidest(6), on tegu liialdusega, ei saa eitada, et nö monumentaalne ajalugu on kindlasti oluline ajaloolise mälu komponent. Põnevaks ajaloolise mälu vahendajaks on ka ajalooõpikud, sest nende puhul saab rääkida alles vormitavast ajalooteadvusest, kõigest, mida tahetakse tulevale põlvkonnale endasi anda.(7) 
Ajalooõpetuses võibki näha segu sellest, mida elukutselised ajaloolased peavad minevikusündmuste mõistlikuks tõlgenduseks, lähtudes ühest küljest tõendite objektiivsest tasakaalukast analüüsist ja püüdes teisest küljest rahva identiteeditunde raames kehtestada kollektiivset mälu või kasutuskõlblikku minevikku.(8) Ajalooõpikud on ehk parimaks näiteks ajalookirjutuse ning ajaloolise mälu kattuvusest.

Mälule on võimalik läheneda läbi väga erinevate kontrastnäidete. Nii vastandatakse kollektiivset ja individuaalset mälu ning jagatud mälestusi tõelistest kogemustest ja nendega seotud ühismüüte, ehkki tegelikult peituvad nimetatud vastandpaaride juured sageli samas mullas, neil on üks alge. Ajaloolist mälu aetakse segi ka lihtsalt tundlikkusega mineviku suhtes, kuid siingi on vahe tegemine keeruline, sest kõik minevikust lähtuvad emotsionaalsed tulemid ning nähtused on osa identiteedist, mille lahti harutamine pole lõpuni võimalik. Selge on see, et põhiosa meie isiklikust mäletamisest toimubki just seetõttu, et meil on võimalik oma fragmentaarsed individuaalsed mälestused siduda kollektiivse mälu konteksti.(9)

Kõige silmapaistvam on aga konflikt mälu ja ajaloo vahel. Marie-Claire Lavabre toob välja kaks levinud võimalust nende eristamiseks: mälu peetakse teadusliku ajalookirjutuse kõrval ebatäpseks ja isegi sõjakaks või siis rõhutatakse „kohustust mäletada“ ning võitlust selle nimel, et mitte unustada seda, mida ajalookirjutus tõepäraselt kujutada ei suuda.(10)  Tõsiasjas, et ajaloolise mälu kaht koostisosa - ajalugu ja mälu - vastandatakse, võib näha kinnitust sellele, kui vastuolulise ning mitmetahulise teemaga on tegu. Ajaloolise mälu sünonüümina kasutatakse ka „ajalooteadvuse“ mõistet, mis illustreerib veelgi teravamalt valitud ainese ambivalentsust - ajalooteadvus vs ajalooteadus. Georg G. Iggers on seda vastasseisu edasi andnud järgmiselt: Mälu ei sisalda endas mingit eemalolevat pilti minevikust, vastupidi, mälus sisalduv ajalugu on sügavalt pühendumuslik ning kiindumuslik. Professionaalsed ajaloolased töötavad aga just nn emotsioonidest lahutatud minevikupildi loomise nimel, mis oleks vaba moraalsetest hinnangutest.(11)

Ajaloolastel lasub eetiline vastutus ajaloolist mälu tasakaalustada, ent nende pingutused jäävad sageli tulemusteta, sest ajalooteadvus on oma olemuselt juhuslik, väga selektiivne ning raskesti suunatav. Siiski, ajaloolastel on kohustus töötada selle nimel, et kas või killukesed ajalooteadusest jõuaksid ka ajalooteadvusesse, täpselt samamoodi, nagu neil on kohustus sõlmida oma lugejatega nn tõeleping, millest kirjutab Marek Tamm.(12) Tõde on põhiline argument, millele ajaloolased toetuda saavad, soovides üldsust end kuulama panna, seetõttu ei ole midagi hullemat neist, kes, käitudes tööd tehes vastutustundetult, seavad ohtu ka oma kolleegide maine. Ajaloolasi kui teatud laadi valvekoeri on ühiskonnale vaja, eriti tänapäeval, mil meedial on tohutu võim ning ajalooteemadel avaldavad arvamust väga erinevad inimesed, poliitikutest seltskonnatähtedeni. Kui valearusaamad jõuavad ajaloolisesse mällu kinnistuda, on nendega oluliselt raskem võidelda, seega tuleks kallutatud minevikupildi propageerijate sõnavõttudele reageerida kohe ning esmajärjekorras peaks vastav ülesanne kuuluma professionaalsetele ajaloolastele.

Loomulikult on vaieldav, kas ja kellele üldse kuulub õigus öelda, mis on tõde. Üldjuhul on tänapäeval levinud arusaam, et tõde on seni tõde, kuni uus tõestusmaterjal ta ümber lükkab. Idee ühest ajaloolisest tõest on vaidlustatud ning räägitakse mitmetest tõdedest ja tõlgendusvõimalustest. Samas, jätkuvalt tunnistatakse ajalooliste faktide olemasolu ning tõevajadust ajalooalases uurimistöös, ehkki tõde käsitletakse aina enam ajaloolase töö algus-, mitte lõpp-punktina.(13) Võib tekkida ka olukordi, kus ajaloolased ei lähtu kirjutades tõevajadusest, vaid identiteedivajadusest (kuid siin pole mõeldud valetamist) ning ka see võib olla moraalselt õigustatud, nt kirjutati Eestis taasärkamisajal sinimustvalget ajalugu, sest seda oli inimestele tarvis (omaette küsimus on, kas toonased autorid ise mõistsid, et nad kirjutasid pigem identiteedi- kui tõevajadusest lähtudes). Sellised kõrvalekalded on põhjendatavad aga harva ning ajutiselt. Lõpuks peab iga ajaloolase sihiks olema ajalooline tõde, olgu selleni jõudmine võimatuks kuulutatud või ei, ning ta peab tunnetama oma vastutust, võttes eesmärgiks mõjutada seda, kuidas minevikku mõistetakse ja mäletatakse, mida unustatakse. 
M. Tamm on küsinud, kas ajaloolise tõe muudab olematuks see, kui tema kohta pole piisavalt allikaid(14) (sest just allikad on ajalooliste uurimuste vundamendiks). Ajaloolise tõe ja ajalooteadvuse suhet käsitledes võiks Tamme küsimust parafraseerida ning arutleda, kas ajaloolise mälu muudab olematuks see, kui on olemas talle vasturääkivad allikad. Tegelikult mitte, sest sageli kaotavad tõepärased ajaloolised tingimused kollektiivse mälu puhul tähtsuse, loovutades oma koha äärmusteni lihtsustatud narratiividele ning müütidele.(15) Seega, ajaloolaste vaeva ei tohiks alahinnata - just nemad pingutavad selle nimel, et ajalooteadvus toetuks faktidele, mitte fiktsioonile.

Siobhan Kattago nimetab seda, kuidas kuidas tunnustada eri võimalusi mineviku tõlgendamiseks ilma ajalugu võltsimata, demokraatlike ühiskondade tuumikküsimuseks.(16) Täielik konsensus mineviku osas pole võimalik ning seetõttu tuleks keskenduda ühisosade otsimisele. Samas ei piisa eri ajaloonägemuste rahumeelseks kooseksisteerimiseks vaid austusest, nagu loodab Kattago(17), sest kui olemas on kaks vaenulikku narratiivi, mis on põhipunktides täiesti vastandlikud, siis ei saa mingit lugupidamist tekkidagi. Kindlasti ei tohiks mälukonfliktidega tegelemast aga loobuda, sest need mõjutavad meie igapäevast identiteeti ning mõttemaailma. Ajalooline mälu võib olla aluseks nii tugevale ühtekuuluvustundele kui antagonismile, mida on võimalik poliitiliselt ära kasutada, muutes mälu seeläbi instrumendiks. Kirjeldatud areng on ohtlik, sest ajaloolise mäluga manipuleerimine tähendab ühtlasi inimeste identiteediga mängimist ning identiteedikonflikt võib hakata elama oma elu, mille käiku on ülimalt raske või peaaegu võimatu kontrollida.(18) Samal moel on võimalik poliitilise vankri ette rakendada ajalookirjutus, mille kinnituseks on tõsiasi, et erinevused poliitilises kultuuris tähendavad üldjuhul ka erinevust ajalooteaduses.(19)

Äärmusliku näite ajaloolise mälu poliitilise relvana kasutamisest pakub Nõukogude Liit, kus mälu-kui-mineviku-olevik-põhimõtet võeti väga tõsiselt. Nõukogude ajal oli ajaloolastel oluline legitimeeriv funktsioon, akadeemiline ajalookirjutus oli püsivalt poliitilise kontrolli all. Samuti kanaliseerus ka kommunistlik propaganda muuhulgas inimeste või rahva ajaloolise mäluga manipuleerimisele jõudmaks pikemas perspektiivis juurteta ning rahvusliku identiteedita homo soveticuse ehk nõukogude inimese sünnini, kes oleks tingimusteta kuulekas NLile ning kommunistlikule ideoloogiale. Ühiskonnas, kus paberile võis panna vaid heakskiidetud ideoloogia raamidesse sobivat teavet ning tõsiseltvõetavad ajalooallikad polnud kättesaadavad, tuli paratamatult toetuda ajaloomälule.(20) See aga ei ole püsiv, muutudes või hääbudes koos inimestega. Nii jättis võltsitud minevikupildi pikaajaline pealesurumine tahes-tahtmata ajalooteadvusele märgi, eelkõige neile põlvkondadele, kes ei kuulunud propagandalugudes ja ajalooraamatutes kirjeldatud sündmuste kaasaega. Ida-Euroopas pole ajaloolisele mälule tekitatud kahjust senini täielikult toibutud, sageli on tihedam integreerumine läänemaailmaga mälukonfliktid hoopis rohkem esile toonud.

Tony Judt on Lääne- ja Ida-Euroopa ajaloomälu võrreldes märkinud, et kui Lääne-Euroopa kannatab liiga vähese mäletamise käes, isegi mugava amneesia käes, siis Ida-Euroopa probleemiks on liigne mäletamine.(21) Kord kahepooluselises maailmas võib jätkuvalt märgata diametraalsete ajaloonarratiivide elujõulisust. Vabanenud Ida-Euroopas, kus ligi pool sajandit valitses kollektiivne amneesia, soovitakse nüüd kindlameelselt jagada ka ülejäänud maailmaga oma ajaloonägemust ja -kogemust, millest aga läänes üldjuhul kinni ei haarata. Tihtilugu on põhjus nö hapudes viinamarjades, sest nt Jalta konverentsi tähendus võib eri rahvaste ja riikide juures olla väga vastandlik, sümboliseerides mõnele natsismi üle saavutatud võitu, teistele Stalini režiimi mõjusfääri langemist. Tänaste mälukonfliktide teravamat esiletõusu on paradoksaalsel kombel täheldatud alates 2004. aastast, mil Euroopa Liidu laienemisega pidanuks toimuma suurem integreerumine. Tegelikkuses tekitas just mitmete uute Ida-Euroopa riikide ELi pääsemine, mis oli pikka aega olnud neile omamoodi rahvuslikuks eesmärgiks ning nõudis riikidevahelist solidaarsust, taas potentsiaali mäluteemaliste lahkhelide uuele elule tärkamiseks.(22) 

Keskendudes endise Nõukogude Liidu/Vene impeeriumi aladele, võib möönda, et siin on mälukonfliktid olnud pidevalt aktuaalsed ning ka igapäevases poliitikas tuvastatavad. Mitmed ebaratsionaalsed pinged riikidevahelistes suhetes saab viia tagasi just oponeerivatele mälu- ja identiteediküsimustele. Heiko Pääbo on väitnud, et endise Vene impeeriumi territooriumil on sellised konfliktid muutunud järjest aktiivsemaks ning üha sagedamini loovad riikide valitsused institutsioone, mis tegelevad kollektiivse mäluga -  kollektiivsest mälust tulenevate identiteedikonfliktide potentsiaal on üha sagedamini muutumas institutsionaliseeritud poliitikaks.(23) 
Eestis on samalaadse ühismälule suunatud ning tänagi tegutseva institutsiooni näiteks 2008. aastal president Toomas Hendrik Ilvese poolt ellu kutsutud Eesti Mälu Instituut, mille töösse on kaasatud ka professionaalsed ajaloolased. Samas nõuab riiklikul tasandil mälust huvitumine ning mälupoliitikaga tegelemine ajaloolastelt erilist valveololekut, eriti kui meenutada praeguse haridus- ja teadusministri 2011. a märtsis kirjutatut: Rahvusriigi informatsioonilise enesemääramise õigus tähendab ka seda, et tal on õigus saladustele ja valedele, lisades, et meil seisab veel ees ratsionaalselt konstrueeritud Eesti Vabariigi muutmine emotsionaalselt lähedaseks Eesti riigiks, millesse oskaksime uskuda ilma seda pidevalt kahtluse alla seadmata.(24) Sisuliselt tähendaks see, millele J. Aaviksoo vihjab, identiteediloome nimel ajaloolise mäluga manipuleerimise lubamist.

Kollektiivse ajaloolise mälu olemasolule ei ole leitud teaduslikku kinnitust, kuid see pole mõjutanud impersonaalse mälu teemaliste vaidluste aktuaalsust. Eriti relevantseks võib antud teemat pidada seoses nende Ida-Euroopa ühiskondadega, kus ajaloomälu kallal tegi oma töö totalitaarne võim. Just neis piirkondades on mälukonfliktid tänasel päeval kõige teravamad ning seetõttu ajaloolaste moraalne vastutus kirjutada tõekavatsuslikult suurim. Töötamine selle nimel, et leida ühiseid pidepunkte eri ajalookäsitluste ning identiteedielementide vahel, on oluline, sest mälukonfliktid ei jää ainult teoreetilisele tasemele, vaid avalduvad ka igapäevases riikide- ning inimestevahelises suhtluses. Ajaloolist mälu on põhjendatult tähtsustatud, sest minevikust ja mälust, mida sageli püüab vahendada kirjapandud ajalugu, sõltub see, kuidas mõistame olevikku ning millised on meie ootused tuleviku osas.


Viited:
  1. White, Hayden. Kirjandusteooria ja ajalookirjutus. // Tuna. Ajalookultuuri ajakiri, 2003, nr 1, lk 111.
  2. Lavabre, Marie-Claire. Historiography and Memory. // A Companion to the Philosophy of History and Historiography. Toim. Aviezer Tucker. Oxford: Blackwell 2010, lk 363.
  3. Pääbo, Heiko. Kollektiivse mälu konfliktid endise Vene impeeriumi aladel. 2011/3. // ABV Keskus. [http://www.ut.ee/ABVKeskus/sisu/paberid/2011/pdf/Malukonfliktid_Paabo.pdf]. Viimati vaadatud: 12. november 2011.
  4. Görnholm, Pertti; Wulf, Meike. Generating Meanings Across Generations. The Role of Historians in the Codification of History in the Soviet and Post-Soviet Estonia. // Journal of the Baltic Studies 2010/41:3, lk 351.
 5. Wertsch, James V. Kollektiivse mälu valged laigud: Venemaa juhtum. Venemaa tõlgendusi Molotovi-Ribbentropi paktist. // Kõige taga oli hirm. Kuidas Eesti oma ajaloost ilma jäi. Toim. Oksanen, Sofi; Paju, Imbi. Tallinn: Eesti Päevalehe Kirjastus 2010, lk 462. 
 6. Kirss, Urve. Ajalooline mälu on rahvuse säilimise tingimus. 15.07.2011. // Meie Maa. [http://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=1&artid=43398]. Viimati vaadatud: 3. detsember 2011. 
 7. Pääbo, H. Kollektiivse mälu konfliktid endise Vene impeeriumi aladel.
 8. Wertsch,  J. Kollektiivse mälu valged laigud: Venemaa juhtum, lk 461.
 9. Onken, Eva-Clarita. Memory and Democratic Pluralism in the Baltic States – Rethinking the Relationship. // Journal of the Baltic Studies 2010/41:3, lk 279.
 10. Lavabre, M. Historiography and Memory, lk 366.
 11. Iggers, Georg G. The Role of Professional Historical Scholarship in the Creation and Distortion of Memory. // Historical Perspectives on Memory. Toim. Anne Ollila. Helsingi: Hakapaino Oy 1999, lk 49.
 12. Tamm, Marek. Kas ajaloolased kirjutavad tõtt?. // Haridus. 2005, nr 5, lk 20.
 13. Samas, lk 18.
 14. Samas, lk 19.
 15. Onken, E. Memory and Democratic Pluralism in the Baltic States – Rethinking the Relationship, lk 281. 
 16. Kattago, Siobhan. Memory, Pluralism and the Agony of Politics. // Journal of the Baltic Studies 2010/41:3, lk 383.
 17. Samas, lk 385.
 18. Pääbo, H. Kollektiivse mälu konfliktid endise Vene impeeriumi aladel.
 19. Iggers, G. The Role of Professional Historical Scholarship in the Creation and Distortion of Memory, lk 56-57.
 20.  Laasi, Evald. Ajaloomälu ja ajalooteadus. // Edasi, 28.09.1990, lk. 3.
 21. Judt, Tony. Memory and Power in Post-War Europe. Cambridge: Cambridge University Press 2002, lk 172.
 22. Žurženko, Tatjana. Mälu geopoliitika. 2008/4-5.  // Vikerkaar. [http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=article&a_number=4736]. Viimati vaadatud: 4. detsember 2011.
 23.  Pääbo, H. Kollektiivse mälu konfliktid endise Vene impeeriumi aladel.
 24.  Aaviksoo, Jaak. Infokonfliktid ja enesekaitse. Märts 2011.  // Diplomaatia. [http://www.diplomaatia.ee/index.php?id=242&tx_ttnews[tt_news]=1240&tx_ttnews[backPid]=576&cHash=fe694bfda8]. Viimati vaadatud: 4. detsember 2011

2 kommentaari:

  1. Väga huvitav artikkel Sinult. Oleks selliseid tekste blogides vaid rohkem.

    VastaKustuta
  2. Ilmselt on selliste pikemate tekstide hulk tegelikult vastavuses inimeste hulgaga, kes neid lugema vaevuksid :P Aga aitäh!

    VastaKustuta