Tema Soome

Raamatu nimi on tegelikult "Minu Soome", kuid kuna olen siin blogis oma Soomest nii palju vahutanud, otsustasin sel korral pisut originaalsema pealkirja kasuks. "Minu Soome" autoriks on Kaja, kes jagab ennast (nagu lugematul hulgal eestlasi) Eesti ja Soome vahel. Eestis kuulub tema süda Saaremaale, Soomes Jyväskyläle.

"Minu Soome" sattus mulle kätte, sest jalutasin parajasti pettunult raamatukogu saalis edasi-tagasi, kirudes oma peas igasuguseid kvoodirahasid ja muid põhjuseid, mis raamatukogu praeguse remondi taga seisavad, kui märkasin juhuslikult tervet rida "Minu"-sarja raamatuid. Ja kaks tükki neist tundusid mulle vastupandamatud - "Minu Soome" ja "Minu Supilinn".

"Minu Soome" osas ei tule mul ilmselt selgitusi jagada, kuid Supilinna puhul mängis põhirolli see, et olen seda linnaosa alati armastanud. Samuti pakkus mulle huvi autor - Mika Keränen -, kes on juhtumisi minu soome keele õppejõud. Supilinnast kirjutan aga kunagi hiljem, sest lõpetasin alles eile Soomest lugemise.

Kaja on minust palju vanem, kuid leidsin raamatust siiki palju detaile, millega samastuda. Ta töötab Jyväskylä ülikoolis ning olgem ausad, mõnes Soome ülikoolis töötamine oleks minu jaoks tõeline unistuse täitumine. Aga ülikoolielust südamelähedasem on tõsiasi, et ka Kaja armastuse on võitnud just Kesk-Soome. Need lõigud, mis puudutavad kas Soome loodust või koduteemat, võiksid sama hästi minu kirjutatud olla.

Olen vahepeal tundnud end päris patusena, sest aeg-ajalt tundub mulle, et Soome on ilusam kui Eesti. [---]
Aga isegi kui nii ei ole poliitiliselt korrektne mõelda ja öelda, armastan ma oma Kesk-Soomet, neid järvi ja kaljusid ja neid kasepuid küürakil seal kaljunukkide peal kasvamas. Ja seda vaikust ja rahu ja tühjust. Ega vist ei saagi elada paigas, mida sa ei armasta, isegi kui see paik ei ole su sünnimaa. 
Kodumaad armastatakse teistmoodi. Kodumaa võib olla ka kõige inetum ja hädisem paik maamuna peal, kuid kui see on kodu, on ta ikkagi armas. Selleks aga, et ükskõik kus maailmanurgas hakkama saada, tuleb seda paika armastama hakata.

Maamunal on üksainus koht, kus räägitakse sama keelt, milles sa mõtled ja unesid näed. Maamunal on koht, kus sa taipad asju, ilma et keegi neid sulle seletama peaks. Et on olemas koht, kus sa tänaval liikudes koged sama kambatunnet ja tabad end mõttelt: "Hehe, ma saan aru, mida nad seal omavahel lobisevad!" Koju tagasi tulles tunned, et pääsed tagasi oma juurte juurde, ja sulle muutub oluliseks see, et need juured on alles ja toidavad sind, sinu maad ja puud, ning selleks peab juurtel olema piisavalt toitu.

Paljud Kaja tähelepanelikud Soome kohta olid mulle juba tuttavad (nt kurjailmeliste turvameeste puudumine), kuid õppisin nii mõndagi uut, nt soomlaste suhtumisest rahasse.

Ent kohati jättis "Minu Soome" mind külmaks, ehk kruvisin ise ootused liiga suureks. Loomulikult, see ei saanudki olla m i n u Soome.
Mann ütles seepeale, et oleksin ise pidanud Soomest raamatu kirjutama. Nojah, minu Soomet polnud 2009. aastal, mil Kaja oma loo avaldas, veel olemaski. Minu lugu oleks nähtavasti sarnanenud "Minu Eestile", sest Justin Petrone alustas oma loo kirjutamist siis, kui ta tegelikult Eestis veel ei elanud, ent tema süda oli siin.

Jään huviga "Minu Supilinna" lugemist ootama.