Ikka see "Puhastus"

Mõni ütleb, et "Puhastus" on oma limiidi ületanud, sest kui sama lugu tungib sisse nii uksest kui ka aknast, siis saab tahes-tahtmata villand. Mina olen nüüd Sofi Oksase kirjutatud süngele jutustusele lausa kolmel korral kaasa elanud - paberil, laval ning värskelt ka ekraanil.

Raamat on teistest tõlgendustest peajagu üle, seda julgen küll sajaprotsendilise kindlusega väita. Oksase "Puhastus" (millest olen siin ka varem kirjutanud) on detailirohke, sümboolne ning hea sulega kirjutatud, seega tõeline lugemiselamus.
Ütlen seda, kuigi minu erialaks on Eesti ajalugu. Minu jaoks on arusaamatu, miks "Puhastuse" puhul on vaikimisi otsustatud, et ilukirjandust tuleb ajalookirjutuse parameetrite järgi mõõta. Ei tule.
Pealegi, ega Oksase raamatus pole ajaloolisest tõest (mille olemus/olemasolu on üldiselt vaieldav) ringiga mööda mindud, seda on lihtsalt võimendatud, kulunud toonid on kolme kihi värske värviga üle maalitud.
Valu on "Puhastuses" tõesti palju, ent samas käsitleb teos nii raskeid teemasid, mida ei saagi valutult paberile panna. Ja mulle tundub, et autor tahtis kogu rahva valu süstida kolme naise lugudesse, mis tähendab, et paratamatult tuleb mõnes kohas vint üle keerata. Ühesõnaga, "Puhastus" on minu meelest hea raamat ja olen väga õnnelik, et sel ka rahvusvaheliselt suur edu on olnud. Järelikult kõnetavad Aliide, Ingli ja Zara lood väga erineva taustaga inimesi. Ja eks see "Puhastus" ole ikka natuke meie oma ka.

Lavastust käisin kunagi ammu-ammu Vanemuises vaatamas ja see tekitas leigeid emotsioone. Küll aga jäi pärast etendust kõrvus kõlama Edith Piafi hääl. Tema muusika kasutamine oli minu jaoks kogu lavastuse kõige õnnestunum võte.

Lõpuks film. Mulle ei meeldinud. See on loomulikult reegel, et kui olen mõne hea raamatu läbi lugenud, siis on umbes üheprotsendiline tõenäosus, et naudin ka selle ekraniseeringut. Naljakas oli see, et Rauno oli kinost väljudes üsna rahul, oleksin vastupidist eeldanud. Tema polnud aga raamatut lugenud ning vaatas filmi seega nö puhta lehena. Meeldis, et saime kinos omavahel mõnusasti Eesti-Soome kultuurisilda ehitada - näitasin ekraanil Kristjan Sarve ja kiitsin teda kui ühte suurepärast eesti näitlejat, Rauno tutvustas mulle omakorda Soome tegijaid.

Näitlejatöödel polnud enamasti viga, minu jaoks oli probleem rõhuasetustes ja detailides. Kõik oli kuidagi liiga mustvalge, va Aliide tegelaskuju. Ent temagi lugu oli kuidagi lihtsakoelisena edasi antud. Ehk on Aliide kavatsetult ainus tegelane terves filmis, kes areneb ning kelle tegude mõistmiseks tuleb aju korraks tööle panna, aga mina olin pettunud.

Head filmid kestavad alati vaid minuteid (tundub ju nii), aga "Puhastuse" ajal jõudsin mitu korda mõelda, kas see ei lõppegi kunagi. Olime täiesti veendunud, et istusime seal vähemalt kolm tundi ehk siis oluliselt kauem kui tegelikult.