Kaugelt vaadates paistab kõik koduselt tuttav - foorid, ohutussaared, ülekäigurajad jne. Teoorias peaksid reeglid laias laastus samad olema, ent kohe esimesel Mikkelis veedetud nädalal sai mulle selgeks, et praktikas käivad asjad siin vähe teisiti.
Sõidutee, sebra ja külm sügishommik. Kraadid on varastel tundidel miinuse poolele langenud. Jalakäija ootab, vaatab mööduvaid autosid, toksib aeg-ajalt varbaga maad ning alustab sooja saamiseks võimalikult diskreetset aeroobikakava. Lõpuks avastab ta, et ühtegi autot pole parajasti nähtaval ning lippab kiiresti üle tee.
Harjusin Tartus elades sellega, et kui ma oma varba õiges kohas tee peale pistan, siis üldjuhul lastakse mind ikka üle (teine-kolmas auto kindlasti). Üldse oli minu meelest Tartus, arvestades linna suurust, igati normaalne liikluskultuur.
Imelik on see, et siinsed jalakäijad paistavad oma saatuse ja staatusega leppivat. Nad ootavad alandlikult ja üldjuhul isegi ei püüa neile paberil omistatud õigusi ülekäigurajal kasutada. Autojuhid on omakorda harjunud jalgsikäijate apaatsusega ning erandid võivad neid verest välja lüüa.
Mina sattusin ühel hommikul kooli kõndides nt sellise situatsiooni otsa. Üritasin kesklinnas uljalt pikka sebra ületada. Lähim auto oli alles mitmekümne meetri kaugusel, kuid selle asemel, et hoogu maha võtta, sõitis see "tore" juht samas tempos edasi. Ilmselt oli roolis olnud mees täiesti šokeeritud tõsiasjast, et ma talle eesõigust ei kingi või lõpuks hirmu tõttu ikkagi seisma ei jää, sest ta peatas oma auto alles siis, kui meid eraldas üksteisest vaid paar meetrit. Üllatunud härral "õnnestus" oma auto enne uuesti kohalt minema saamist lausa kaks korda välja suretada.
No Comments Yet, Leave Yours!