Täna ärgates kuulsin kohe esimese asjana, kuidas maja ragiseb ja tuul viliseb. Peagi selgus, et Oksala on jäänud elektrita. Sealne elu toetub peaaegu sajaprotsendiliselt elektrile - ilma selleta pole ka vett.
Elutoa aknast välja vaadates nägin kuidas mitmed kaldaäärse metsatuka kaskedest on tuule käes murdunud. Maasikapõllule laotatud kattekile lainetas nagu järv. Tuul ise oli jäine.
Kõik toad olid ühtlaselt hämarad ja isegi kohvi ei õnnestunud keeta. Otsustasime Raunoga, et püüame esimesel võimalusel koju pääseda.
Mikkelisse sõites nägime, et torm on endast ikka väga korraliku jälje jätnud.
Umbes poolel teel hakkas lund sadama. Kümme minutit hiljem jäi mul süda seisma, sest Rauno nägi teeservas põtra ja pidurdas järsult. Ja seal ta passis, vaadates maantee poole, justkui püüdes otsustada, kas minna üle või mitte. Mõtles natuke ja hakkas siis mööda teeveert teises suunas kappama.
Rongid ei liigu, mitmes piirkonnas on ulatuslikud elektrikatkestused jne. Ja see oli tegelikult väike torm, Filipiinidel oli alles hiljuti selline myrsky, mille käigus puhus tuul kohati 300 km/h.
No Comments Yet, Leave Yours!