Issanda loomaaed

Käisime täna Mikkeli kirikuid uurimas. Linna piires on neid kaks - peagi 200. sünnipäeva tähistav puukirik (aastast 1816) ning 19. saj lõpus (1897) ehitatud toomkirik.

Kesklinnas asuvast Tuomiokirkost olen siin blogis varemgi rääkinud, kuid täna avastasin, et nn Pitäjänkirkko meeldib mulle veel rohkem.

Võrreldes Eestiga on Soomes kirikul ühiskonnas märksa olulisem roll kanda. Tean juba ette, et kui meil kunagi laps(ed) sünnivad, siis saavad nad ka ristitud. Minul puudub kirikuga igasugune suhe, kuid abikaasa jaoks on see komme oluline.
Ja ega minulgi ristivanemate vastu midagi pole - igati ilus traditsioon.

Tänase päeva kõige meeldejäävam hetk saabus aga siis, kui meie värvikas ja lärmakas viiekümnepealine grupp ennast toomkiriku allkorrusel asuvas kabelis sisse seadis ning kõik järgemööda ennast tutvustasid. Koos oli üks tõeliselt rahvusvaheline seltskond - Eestist, Venemaalt, Jaapanist, Kambodžast, Taist, Laosest, Kongost, Filipiinidelt, Iraagist, Iraanist, Afganistanist, Türgist, Birmast, Pakistanist jne. Olen selle üle ainult õnnelik, sest natuke hirmus oleks elada mõnes üksnes soomlastega asustatud külakeses.

Soome on küll välismaalastele avatud maa, kuid tööjõuvajadusest lähtuv riiklik poliitika ei ühti sugugi alati sellega, kuidas sisserändajatesse rohujuuretasandil suhtutakse.

PS. Sain teada, et Mikkeli on üks II maailmasõja päevil enim pommitatud Soome linnadest. Ja tõesti, Mikkelis on sõjaajalugu kahtlemata esikohal – põhjusega.