Soomlased ja nende nimehullus

Mäletan neid esimesi kordi, kui püüdsin meeleheitlikult Rauno sõprade nimesid meelde jätta. Kõigi soomlaste nimed tundusid laias laastus samasugused, muutus vaid järjestus. Nüüdseks ei tundu need enam nii eksootilised ja naljakad kui varem, ent siiski võõras.

Minu tähelepanekud soomlaste nimede osas ei osutunud valeks. Neil tõesti on väga sarnased nimed. Mehed on enamasti kas Pekkad, Ollid, Karid, Villed, Mattid, Timod, Seppod või Juhad. See ei pruugi olla nende esimene nimi (kutsumanimi), kuid väga tõenäoliselt on vähemalt mõni neist soome mehe passis kirjas - näiteks Sami Pekka Matti Karjalainen.

See on täiesti tavaline, et mõne tuttava soomlase nime otsingumootorisse toksides leidub mitukümmend vastet. Kui nägu on teada, siis on natuke kergem õige inimene üles leida, kuid alati see ei õnnestu. Näiteks tahtis minu tööpraktikaaegne ülemus ühe kunstikuga Facebookis suhtlust alustada, kuid kuna samanimelisi inimesi oli kaheksa ning mitme profiilipildiks oli koduloom, jäigi see plaan vaid plaaniks.

Ma polnud varem sellele mõelnud, kas tahaksin, et minu lapsel oleks üks, kaks, kolm või kümme nime, kuid Soomes elades on tekkinud mingi jonn. Nüüd tahaksin, et meie tulevased lapsed saaksid vaid ühe, meile mõlemale suupärase nime.

PS. Nägime vahepeal paari päeva jagu talve, kuid täna tuli sügis tagasi. Oleme teel Salosse (314 km), kus kumbki meist pole varem käinud.