Blogimisest

Minult on päris tihti küsitud, et miks ma blogi pean või kust selleks energiat leian. Blogipidamise eest palka üldjuhul ei maksta ning sageli ei saa autor oma loole mitte mingit tagasisidet. Ühtki kindlat reeglit selles osas ei eksisteeri. Olen näinud täiesti absurdseid või sisutühjasid kirjutisi, mis nö go viral ja vastupidi, et äärmiselt mõtlepanevale jutule vastatakse vaikusega (anonüümsed kommentaatorid jätaksin siinkohal üldse kõrvale - see on nagu haigus, mis vajaks eraldi analüüsi).

Miks siis?

Mina pean blogi - ja olen seda oma sõpradele korduvalt öelnud -, sest see on ainus asi, mis mind siin Soomes mõistuse juures hoiab.
Päriselus suhtlemine on jäänud tagaplaanile, selle asemel olen hakanud kirjutama, ikka rohkem ja rohkem.

Alustasin blogimist juba 2008. aastal, kuid esialgu oli see minu jaoks puhtalt isiklik-avalik päevik, kuhu kirjutasin suhteliselt harva. Ma isegi ei üritanud kedagi teist kõnetada. Lihtsalt kirjutasin kõigest, mis pähe tuli. Ja aeg-ajalt olid need mõtted ikka väga segased.
Praeguseks on minu suhtumine muutunud. Mulle meeldib mõelda, et kusagil on keegi, kes kuulab loeb.

Just hiljuti raputas eestikeelset blogimaailma mingi väike sõda. Vaieldi selle üle, millised blogid on mõttetud, kuidas ning millest peaks kirjutama jne. Kiideti ja materdati.
Kõige rohkem viha said enda kaela ilu- ja beebiblogid. Mina ühtki ilublogi ei jälgi, kuid ega need mind otseselt ei häiri ka. Jätan lugemata selle, mis mind ei huvita. Tõesti ei oska arvata, miks inimesed ennast ebameeldivatest blogidest nii tugevalt häirida lasevad. Internet on igasugust jama äärest ääreni täis.

Mulle tundub, et sageli (vähemalt Soomes küll) peavad ilublogisid teismeeas tüdrukud, mistõttu võiks kogu asja lihtsalt vahelduse mõttes hoopis positiivses valguses näha. Päeva lõpuks nõuab blogipidamine ikkagi teatavat loomingulisust ja püsivust, isegi juhul, kui selle teema on pealiskaudne.

Paari üksikut beebiblogi, mida jälgin, ei avastanud ma mitte sealse nn beebinduse tõttu, vaid nende autorid tundusid mulle huvitavad. Inimestena, mitte üksnes emadena.
Endal mul lapsi veel pole, kuid sellest, miks paljud noored emad blogi peavad, võin aru saada küll. Veidral kombel tundub mulle, et mitmed neist on sattunud minuga üsna sarnasesse olukorda, olgugi et teist teed pidi. Nad on oma väikese lapsega kodus ning teatud aja möödudes võib tunduda, et mälestus täiskasvanud inimestega (va oma mehega) peetud jutuajamistest vajub aina sügavamale ja sügavamale minevikuhõlma. Blogimine aitab üles leida need inimesed, kes on sarnases olukorras, ning lubab välja elada kõik need tunded, nii head kui ka halvad, mida lapsega/lastega koju jäämine tekitab.

Kui vaadata Eesti ja Soome blogimaastikku, siis vähemalt top-blogisid võrreldes jääb mulje, et Eestis on olukord oluliselt parem/mitmekesisem.
Püüdsin hiljuti keeleõppe eesmärgil leida mõnda normaalset soomekeelset blogi, kus keegi kirjutaks enda elust, lihtsalt sellist igapäevast juttu, igapäevases keeles. Aga kõik enim loetud, enim vaadatud, enim kommenteeritud jne blogide nimekirjad olid täis  a i n u l t ilublogisid. See oli küll natuke masendav, kuid süüdistada ei saa mitte blogijaid, vaid lugejaid.

PS. Igasugused heade soomekeelsete blogide kohta käivad vihjed on vägagi teretulnud.