Pikkujoulut

See, missugust vaimustust soomlastes pikkujoulut (st töökoha jõulupeod) tekitavad, on lausa hämmastav. Eestiski korraldavad firmad oma töötajatele jõulupidusid, kuid need mööduvad kiiresti ning ilma suurema kisa ja kärata. Pikkujoulut on aga SUUR asi.

Miks ka mitte? See on üks neist kordadest aastas, kui muidu äärmiselt viksid ja viisakad soomlased võivad rahuliku südamega oma nina täis tõmmata. Ja mitte lihtsalt niisama, vaid ülemuse seltsis. Ehk õnnestub isegi mõni pikalt närve söönud asi hingelt ära rääkida, igatahes saab vabas õhkkonnas stressi maandada (soomlaste stressitase olevat üllatavalt kõrge). Veini ja glögi voolab ojadena.

Valikuid on kümneid. Pikkujoulut laeval, restoranis, ööklubis, Tallinna vanalinnas või mõnes soodsas Eesti spaahotellis, Lapimaa turismikeskuses. Kõik kohad on erisuguseid pakkumisi täis, üks kirevam kui teine.

Minulgi olid sel aastal pikkujoulut, ent olin samal ajal haige ning ei jõudnud ennast hommikul voodist välja vedada. Just, hommikul. Tavaliselt korraldavad soomlased oma jõulupidusid ikka pimedatel öötundidel. Meie pikkujoulut algasid kell üheksa hommikul. Polnud päris õige asi. Ent see on igati mõistetav, sest peol osalenud soomlased saaks ühe käe sõrmedel kokku lugeda, ülejäänud seltskonna moodustasid maailma eri nurkadest pärit sisserändajad.