"About Time" (2013)

Järjekordne hall päev, mis tahes-tahtmata muudab ka tuju kuidagi imelikuks ja olemise jõuetuks. Ei tahaks ärgata, riideid vahetada, süüa teha, isegi mitte juukseid kammida. Ma vajan päikest või vähemalt lundki, et ümbrus nii masendavalt ei mõjuks ja see igavene november lõpuks läbi saaks.
Õnneks on tehtud filme, mis selliseid musti päevi natukenegi kergemaks muudavad. Vajalikud elemendid: valgus ja palju soojust. Keelatud elemendid: okseleajav lõpp, üheplaanilised tegelased, see tüüpiline armastuslugu, mida me kõik juba sada korda näinud oleme.

"About Time" vastab tingimustele. Ei, iseenesest pole tegu täiusliku filmiga (kas selliseid üldse leidubki?), aga see kannab endas sellist postiivsuse laengut, mida ekraanil üsna harva pakutakse. Mingis mõttes on "About Time" algusest peale muinasjutuline, kuid mitte sellisel määral, mis südame pahaks ajaks. Seda teatud piiri, mida USA filmitegijad sageli ignoreerivad, pole õnneks ületatud, ehk ainult varbaotsaga. Aga "About Time" ongi oma olemuselt täiesti british, vähemalt minu meelest.

Korraga jookseb mitu erinevat liini ning peategelased pole ainsad, kellele on mingi iseloom antud. Naine ja mees, isa ja poeg, õde ja vend. Need kolm suhet jäid mulle kõige eredamalt meelde.

"About Time" on hästi kirjutatud ja silmale/südamele magus (aga mitte lääge) lugu ning ühte selle peaosalistest mängib Rachel McAdams - minu ammune lemmik.
Filmis sisalduv ajas rändamise teema võib esialgu ehmatada - vähemalt mulle tundus see alguses veidi kohatu -, kuid hiljem mõistsin, miks seda kapis käimist vaja oli.

Ärge tehke vastikust ilmast välja, võtke endale keegi kallis inimene kaissu ja valige just see film.

PS. Meile lubatakse siin, et lähme täna sügises magama ja ärkame talves. Eks näis.
Ja eile selgus, et alustangi 20. jaanuaril uusi õpinguid - minust ja Raunost saavad nüüd pooleks aastaks koolikaaslased, olgugi et hoopis erisugustel kursustel.