Kuidas ma eile öösel und otsisin

Tegin kõik õigesti ja järgisin parimat hea une retsepti lausa grammi täpsusega: käisin duši all, lugesin lehte, õhutasin magamistuba ning läksin piisavalt varakult voodisse (natuke enne keskööd).
Aga und ei tulnud.

Rauno murdus umbes tunnike pärast seda, kui olime tuled ära kustutanud ning otsustas, et läheb ja vaatab veel natuke telekat. Jäin siis üksi edasi voodisse, sest vastupidiselt minu mehele ei oodanud mind ees vaba hommik, vaid äratus kell 6.45.

Üritasin meenutada erinevaid uinumise strateegiaid. Alustasin klassikaga ning lugesin lambaid. Umbes kaheksasajanda juures andsin alla. Järgmisena proovisin nn järjejutu trikki ja hakkasin Harry Potteri seeria esimest osa enda peas läbi mõtlema. Mäletan seda ikka veel üsna detailselt, kuid Sigatüükas hakkas lugu nii põnevaks minema, et jätsin pooleli.
Sel hetkel oli kell umbes kaks ja Abikaasa hiilis tagasi voodisse. Ent kuna olin jätkuvalt täiesti ärkvel ning temalgi polnud und, arutlesime maailma asjade üle veel terve tunni. Oli täpselt selline tunne, et võiksime hommikuni lihtsalt lakke vahtida, rääkida ja muidu lollitada.

Kolme paiku panin tähele, kuidas Rauno sügavamalt hingama hakkas ning juba mõne minutiga muutus see vaikne nohisemine üsna hirmsaks norskamiseks. Esialgu ei olnud mul südant teda toksidagi (nagu tavaliselt), sest teadsin, kui kaua tal oli tulnud seda und oodata. Aga ega mul tema reeturlus seetõttu märkamata ei jäänud - endal vaba päev ja vajub enne mind magama. Ebaõiglus missugune.

Lamasin vaikuses ja mõtlesin, mulle tundus, et absoluutselt kõigest. Mälestused, plaanid, unistused.

Mina koos naabritüdrukuga võililledest tehtud nukkudega lombi ääres mängimas; see õhtu, mil me Raunoga Rautalammel päikeseloojangut vaatamas käisime; mina ja Mann Tamula järve ääres pildistamas; minu esimene sõit Oksalasse, kui kahtlustasin, et see tee ei lõppegi; Kangru kartulipõld, kus jalgu sügelema ajavaid ohakaid maa seest välja tirisime; esimene koolipäev ja need punased lakk-kingad, mille kandmise nimel oleksin endal kas või varba maha lõiganud; meie pulmapäev, see hetk, kui sääsed meid ründasid ning mu kleidi alla ronisid; homne menüü; esimene kord, kui Raunole Soome külla sõitsin ja Helsingis värisevate kätega üksi ringi seiklesin; vahetunnid, mil vahetpidamata kaarte mängisime ja naersime; need minutid, kui oma tühja Pepleri tänava tuba silmitsesin ja aru sain, et mul tuleb ära minna.

Isegi parima tahtmise juures ei jõuaks ma kõiki mind külastanud mõtteid siia kirja panna. Just nii kaootiliselt ja üksikasjalikult need tulid ja läksid.

Sain minimaalselt magada, kuid mingil põhjusel polnud  hommikul üldse raske ärgata, pigem oli mul tavalisest rohkem energiat. See öö oli tõesti erakordne ja kummalisel kombel inspireerivgi.