Kohvipaus

Nädalavahetusel arutasime Pinginaabriga Soomes sügavalt juurdunud pausikultuuri üle, millega harjumine meil pärast siia kolimist omajagu aega võttis. Põhimõtteliselt on Soomes nii, et tööl/koolis on ette nähtud üks pikk lõunapaus (üldjuhul 30 min - 1 tund), kuid sellele lisandub veel hulgaliselt nn kohvipause. Loomulikult võiks neid ka suitsu-, jalasirutus- või värske õhu hingamise pausideks kutsuda, ent tulenevalt soomlaste pöörasest kohvihullusest on just see esimene nimetus kõige rohkem levinud.
Esimesele kohvi maitse suhu saanud soomlasele, Axel Käg'ile, pakuti seda imetabast jooki juba 1637. aastal, mil ta oli külastamas Pärsiat. Algus polnud aga sugugi roosiline, sest kohvi küll jõudis peagi ka kaugele Soomemaale, kuid selle staatus oli siin pikka aega ebakindel - kehtestati isegi konkreetselt kohvi vastu suunatud keeluseadusi. Lõplik võit saabus alles aastal 1802, mil kohvi tagakiusamine jäädavalt peatus. Tänapäeval kuuluvad soomlased kohviarmastajate edetabelite tippu ja tarbivad seda aasta lõikes 10 kg per inimene, st keskmiselt 4-5 tassi päevas.

Minu mehelgi esineb sageli päevi, kus ta hävitab üksipäini ilma suurema vaevata umbes 5-7 tassi. Tean, et tema kasuisa ärkab aeg-ajalt keset ööd, tuigerdab kööki, joob tassikese (lisaks päeval tarbitud liitritele) ülikanget kohvi ja kobib tagasi magama. Ise võiksin juua vaid ühe tassi ja väriseda terve päeva nagu Duracelli jänes, rääkimata sellest, et need kohvimargid, mida kohalikud armastavad, nt Juhla Mokka, on minu meelest ebameeldivalt hapud ja ei lähe seetõttu üldse alla.

Aga nendest pausidest...
Esialgu tundus mulle, et siin on täiesti võimatu midagi tehtud saada, sest iga kord, kui (õppe)töö mingis suunas arenema hakkab, tuleb paus vahele. Ja pärast seda on inimesed jälle hajevil ning ei saa ennast uuesti käima - kuni järgmise pausini. Minu eelmisel kursusel oli täpselt nii, et õpetajal ei õnnestunud kohe mitte kuidagi seda eri rahvusest ja vägagi erineva keeletasemega rühma ühes taktis tööle saada ja kui võluväel jõutigi nii kaugele, et enam-vähem kõik osalejad ühele ülesandele keskendusid, tuli paus peale. Pärast seda oli pool rahvast jälle kadunud, kas otseses või kaudses mõttes.

Oma kogemuse põhjal julgen väita, et pauside ära unustamine/vahele jätmine kuulub siin samuti pigem muinasjutumaailma. Pausid lepitakse kohe päeva alguses kokku ja neist peetakse minuti täpsusega kinni (võib ainult juhtuda, et neid tekib vahepeal juurdegi). Ka juhul, kui selle pausiga pole parajasti midagi asjalikku teha - imekombel pole kohvi-isugi veel taastunud -, tuleb pausile ikkagi minna. Loomulikult võib lihtsalt oma kohal edasi istuda ja oodata, kuni entusiastlikumad pausitajad tagasi jõuavad. Seda varianti kasutan mina kui kogenud pingviin päris tihti, sest ma lihtsalt ei oska endale iga 45 min järel mingit pausikultuurile iseloomulikku tegevust välja mõelda. Kohvi joon üliharva, wc-s iga tunni tagant ei käi, suitsu ei tee, kiirtoitu ei söö jne.
Kohe näha, et pole õige soomlane.